Argipäevade diskreetne võlu.

Argipäevade diskreetne võlu.

Avan silmad. Miski on teistmoodi kui viimastel tundidel. Hoppet, mis enne lengerdas hoogsalt lainete vahel nagu tantsiva mulatitari sujuvaid kaheksaid joonistav tagumik, lihtsalt kõigub. Kõigub küljelt küljele ajuti üsna tugeva amplituudiga nii, et mul on tegemist tasakaalu säilitamisega isegi horisontaalasendis. Ka viimaseid tunde helitausta moodustanud ühtlane mootorisumin on kadunud ning otse pea kõrval, väljaspool laevakeret, kolksub midagi puist. Selge, seisame. Kas on midagi tõsist juhtunud?

Vean kiirelt mõned hilbud selga, kuid enne kui jõuan kajutiukse avamise müsteeriumi lahendada kuulen kilkeid ja plärtsatusi. Ujumispaus? Kaua ma magasin? Kell näitab alles poolt üheksat, seega vahikorra lõpust on möödas vähem kui viis tundi ning ma pole üldse “sisse” maganud. Aga ikkagi ujumispaus? Sellisel kellaajal?

Tekile jõudes saabub tõehetk. Oleme “kohal”. Kapten ja Madrus saabuvad just Camogli sadamast maabumisluurelt, mittekoosseisuline meeskond – kes lustib vees, kes on endale juba kaelatoe paigaldanud (äramagatud kael, ei midagi tõsist), kes loeb raamatut ja kes pildistab. Rannik ON maaliline oma kaljude ja villadega. Reeder istub ennastunustanult, silmad poolkinni, joogkruus kämblasse pigistatud, kõrv vastu kõlarit ja kuulab Kõrsikute plaadi teist lugu (kes teavad, need mäletavad). Ohkan äratundvalt – business as usual. Tahaks täiest kõrist sentimentaalselt üürata Mati Nuude häälega:

“Loksumas laineil mu saatuse laev

jääb minu kanda kõik see kapteni vaev.

Ma ise olen pootsman, madrus olen ja ka loots.

Nii karide vahel püsib laev vaevalt koos;”

aga jätan siiski selle sulni idülli oma viispidamatusega rikkumata. Seda enam, et laev püsib väga hästi koos ning härrased koosseisulised laevnikud on kõrgel professionaalsel tasemel. Käsil on selle reisietapi viimase päeva hommik. Muidugi, kui kristalselt aus olla, siis päris mitte sellest ei pidanud ma kirjutama. Ühismessi seinal oleva graafiku järgi tuleks mul kajastada hoopis eelmist päeva, mil lahkusime Nizzast. Aga olgu, kõigest tasa ja targu.

Ilmselgelt tahaks ma pigem kõigest põnevast kirjutada – nagu Võidupüha paraad ja vahemäng Abramovitši jahi personaliga, kes lahkelt soostusid meie Ministri särgi ära triikima, et too ei peaks Euroopa Tähtsate ees kortsus olekut häbenema, kuid see kõik on teiste suleseppade esituses juba ajalooraamatus kirjas. Pean oma liistude juurde jääma lohutades end, et ka tavalistel argipäevadel on oma diskreetne jäädvustamist vääriv võlu.

Lahkumine Nizzast eelmisel hommikul toimus organiseeritult ja ilma suurema tseremooniata – tavalised tankimine, otsad, hüpe, vendrid, manööverdamine ning pooltunniks säeti panoraamvõteteks üles ka suurepärane Nizza kaldapromenaad. Seejärel kaugenes aga kallas niivõrd, et pildijahtimiselt oli mõttekam keskenduda jällegi mere, raamatute, päikese ja värskendava keelekaste nautimisele.

Meeskonnas olid mõned väikesed, kuid olulised muutused. Maahärra koos Pojaga otsutas edaspidise osa reisist kuivamaatransporti eelistada. Et aga Hoppet liiga kreeni ei kisuks, siis jätsid nad vahetuseks pardale rügama oma pisikese tubli Printsessi ja tema Guvernandi. Sündmustest ette rutates võib öelda, et mõlemad said oma rolliga suurepäraselt hakkama. Printsess testis ära kõik võrkkiiged ja vähemalt ühe kajuti ning isandas (siin antonüümina verbile ‘lapsendama’) endale järelevaatajaks Professori aka Simba, pakkudes karvasele ja pealt-koredale-seest-soojale-pehmele teadusemehele ohtralt hardaid hetki ning hoolitsemisest saadavat rahulolu. Guvernant, nautides enese jaoks harjumatut olukorda, istus aga mastivilus ning studeeris laeva raamatukogust päritolevat väärtkirjandust, kui just polnud seotud haarava vestlusega märksa eksistentsiaalsematel teemadel.

Meie sihiks (hoia 20.5 kraadi peal ja seekord plotteri järgi) sai pisike Andora sadam, Savona provintsis, Itaalias, plaanitud saabumisajaga umbes õhtul. Too pisike täpike suurel ilmakaardil paelus meid kahel põhjusel: esiteks, et lubada Printsessil ja Guvernandil lahkuda ning teiseks, et võtta taas oma laevapere sooja rüppe vahepeal hüppes käinud Minister. Ministri saabumiseks oli Romaanisündmuste Loomise Toimkond välja töötanud isegi detailse stsenaariumi, mis parimale action-filmile omaselt sisaldas ka päikeseprille, kaelast heidetavat lipsu, sireene, plahvatusi, kai pealt juba liikuma hakkavasse paati sooritatavat hullumeelset aegluubis hüpet ning laineharjal püstise vööriga loojangusse glisseerivat Hoppetit. Tegelikkus kujunes küll märksa rahulikumaks, kuid seda südamlikumaks.

Aga ikka kipun ma aja rahulikust voost närviliselt ette tõttama. Maailma riikide omavaheliste kokkulepete ning Hoppeti märkimisväärse liikumiskiiruse tõttu olid vahimadrustel käed-jalad tööd täis. Mitte niivõrd navigeerimise, remonditööde ja taglastuse sättimise, kui pigem lippude tõstmise-langetamise ja hümnide laulmisega. Peagi pärast supluspausi tuli langetada Prantsuse lipp, heisata Monaco oma, siis jälle langetada Monaco lipp ning heisata Prantsuse oma, misjärel taas oli Prantsuse lipu roll langeda ning Itaalia oma kord tõusta, et nüüd juba pikemaks ajaks masti jääda. Ei pea vist mainima, et eriti hästi õnnestus liputoimkonnal Marseljees, mida seekord lauldi  “Põdral maja metsa sees” sõnadel. Lisaks hoidsid laevapere tuju kõrgel kokanaadi “poisid” Väints ja Kolumbus Krisostomus ning Pootsmani hangitud mahedad roosad vaarikamaitselised veinilaadsed pakijoogid. Ehk teisisõnu – üks äraütlemata tavaliselt igav ja dekdentne päev talumatult sinisel merel, saatjaks piinavalt piinlikult hüperaktiivsed nunnud delfiinid ning ebaeestlaslikult täiesti tervistkahjustavalt antidepressiivseks muutev mahe päike. Üldiselt, ei soovita kellelegi. Selline keskkond võib inimese niimoodi paremaks muuta, kui ta seda isegi oodata ja soovida oskab.

Marina di Andora lähendes otsustas Kapten pidada raadio teel läbirääkimisi, kuid hoolimata isegi Matilda veenvast itaaliakeelsest esinemisest, keelati meie laevukesele edasipääs ja ähvardati vääramatu jõuga (Force Majeure – s.t kivid, karid jms.), kui peaksime veelgi lähenema. Peale sellist diplomaatilist fiaskot ei jäänud Kaptenil muud üle, kui saata sadamasse dessant Madrus Udu juhtimisel toetatuna eriväljaõppega merejalaväelaste rühma poolt, mille moodustasid Printsess ning Guvernant. Kaldakaitsjate vastupanu rauges kiirelt, eriti peale Udu poolt Santa Clausiga ähvardamist ja nii saimegi endale paariks tunniks järjekordse kodu sadamas, kuhu Hoppet teoreetiliselt kohe kuidagi ei pidanud sisse mahtuma. Kuna Ministri saabumiseni jäi paar tundi, siis läks enamus laevaperet kaldale, et tervitada uut riiki kohalike traditsioonide vaimus (liiiimoncello-liiimoncello e un gelato, per favore). Minister saabus nagu plaanitud pool tundi hiljem kui välja kuulutatud ning kogu laevapere tervitas teda tekil ja kail seistes Eesti hümni laulmisega. Silmnähtavalt liigutatult andis Minister laevaperele üle isiklikud tervitused Kantsler Angelalt ja teistelt Euroopa Tähtsatelt ning näitas tõestuseks oma telefonist ka pilti, millelt Kantsler meile lahkelt lehvitas. Meeskond uuesti komplekteeritud, väljus Hoppet, erinevalt stsenaariumi loojate ettkujutuses toimunust, vaikselt popsudes avamerele, võttes suuna Camoglisse, millest pidi saama meie reisietapi lõppsadam.

Inimestel on plaanid, aga saatusel omaette teed. Erinevalt Andorast, Camogli sadam lausa kutsub meid sisse ning on reserveerinud Hoppeti tarbeks ka piisava süvisega kaikoha. Samas on itaallased neile omases muretuses jätnud tähelepanuta aga asjaolu, et õige süvisega kaikohale pääsemiseks tuleb ületada mõned kivid, mis on jälle liigagi lähedal veepinnale. Ei, siia me ei saa, otsustab laeva koosseisuline ohvitserkond peale luureretke tulemuste analüüsi ning Hoppet pöörab oma nina taas lõunasse. Porto Fino kui maailmakuulsuste poolt sissetöötatud sihtkoht tundub meile sobivat, aga jällegi, mitte kaldateenistusele. Edasi, järgmine sadam. Hakkame end juba pisut pagulastena tundma, keda keegi ei taha ega maabuda ei luba ning otsustame kasutusele võtta pagulastaktika: täiskäigul sadamasse sisse, elegantne manööver ning sildumine enne, kui sadamavõimud asjast arugi saavad ja läbirääkimisi alustavad. Kui juba otsad kinni siis võime läbi rääkida mille üle ja kaua tahes. Toimis! Santa Margherita Ligure saab sellega sadamaks, milles mittekoosseisuline meeskond ja Pootsman, kes ka viimaks puhkusele pääseb, veedavad oma selle reisi viimase päeva.

Traditsiooniliselt sisaldab viimane õhtu pidulikku õhtusööki (mulgikapsad, mis muud) ning Hoppetile omaseks saanud potiheite võistlust. Viimase eesmärgiks on heita supipott üle parda nii, et see ära upuks. Kui raske see tegelikult on, võib igaüks ise järele proovida. Soovituseks on muidugi poti sanga külge igaks juhuks üks köieots siduda. Muidu võib juhtuda, et potte läheb liiga palju. Meil aga pääses finaali vaid 3 võistlejat 21^st  – kõik need, kes olid poti vähemalt korra suutnud uputada. Väljateenitud võit läheb ala uustulnukale, Väintsile. Alaliidu meele muudab kindlasti rõõmsaks ka asjaolu, et Minister oli ettenägelikult EOK-lt ka toetustšeki välja rääkinud – 175,000 eurot toetavad Eesti potiheitemeeskonda teel Rio olümpiale.

Istume tekil veel pikalt, kuid aja kuludes jääb laulumörin ikka vaiksemaks, seltskond tekil väheneb tasapisi ning lõpuks tekib vastupandamatu soov veelkord Mati Nuude surematuid sõnu joriseda:

Loksumas laineil mu saatuse laev

purjed kõik puruks ja südames vaev.

Sest pootsman on purjus, madrus magab,

loots on täis ja kapteni ubrikus

pillerkaar käib.

Pillerkaar on ju tegelikult läbi. Madrus koristab usinalt ja Kapten magab väljateenitud und. Purjed on ka terved ning päriselt on lihtsalt kahju, et need toredad päevad läbi said. Viimasena tekil (kui mitte arvestada uinuvat Professorit) tõmban potiviske spordivahendi veest välja ja panen reelingu alla Ämbri kõrvale (NB! turvaotsa ma lahti ei keri). Homme siis ära siit.

P.S Sellega olen ka ühtlasi viimane teadaolev persoon, kes Potti Hoppeti pardal nägi. Poti kadumise müsteerium on siiani lahenduseta. Kahtlustan kotermanni.

P.S.S Tänud kõigile meeskonnakaaslastele, kes te selle reisi nii vaimustavaks muutsite!

Erik

Summary in English

I open my eyes. Something feels entirely different from last couple of hours. Hoppet, that had been making its way through the waves smoothly, like a bottom of dancing mulatto drawing figures of number eight, just sways. Sways sideways from time to time with amplitude, that makes it hard to maintain balance even in horizontal position on the bunk. The humming of engine has disappeared also and just next to my head, outside of the ship’s hull, wooden knocks can be heard. Has something serious happened?

I dress quickly, but just before I manage to figure out how to open the cabin door, I can hear joyful screams and splashes. Swimming session? How long did I sleep? Quick glance on time gives me a hint that it is just half past eight and my night-watch ended only four and half hours ago. I haven’t slept in. Still, a swimming session? Already?

On the deck naked truth lies in front of me. Captain and Sailor are just returning from the reconnaissance mission, crew – some of them are bathing in blue sea, some of them are reading, some of them are taking photos. View IS magnificent with all these rocks and villas. Ship-owner is sitting calmly against the loudspeaker, cup in his hand and is listening to recognizable song that turns him into romantic mood. Business as usual and the last morning of our trip has begun. Honestly – I was not supposed to write about this day, but about yesterday. So, be it.

Of course, I would rather like to write about magnificent events like the Victory Day parade and the interlude with the crew of the luxury yacht who offered to iron the shirt of our Minister so he wouldn’t be embarrassed when joining meeting of the Important People of Europe. Still, I need to stay within my topic admitting that even ordinary days have their adorable charm.

Departure from Nice last morning went in organized way and without bigger ceremonies. For a while the seafront promenade of Nice formed ideal background for photo shoots. Afterwards we abandoned the shore just in order to commence with daily routine of reading, watching of sea and enjoying sunshine, conversations and refreshing drinks.

There were slight changes in the crew that were made in Nice. Squire and his Son opted for the rest of the journey to rely to the ground transport while leaving his lovely little Princess with Governess as a vital addition to the crew. Looking ahead of the events I need to admit, that both were wonderful addition. Princess tested all the hammocks and one cabin while Governess spent her time reading and having conversations on existential topics. I think it was a great day for them as well.

Our aim was to reach small Port of Andora in Italy by the evening to enable Princess and Governess to leave after hard day of sailing as well as to pick up our Minister who had left the boat for a day. Our Fiction Writers Team even prepared scenario for arrival of the Minister that involved sunglasses, ripping off the tie, explosions, running, unbelievably crazy slow motion jump to the boat taking off and Hoppet, sailing away with extremely high speed on the scruff of the wave with fore up in the sky. Reality was much more peaceful of course, but warmhearted still.  Again, I am rushing past the events.

Day on the ship was especially fully loaded for the crew in the watch. Not because of repair and maintenance or navigating – no. Funny setup of the countries passed required rising flag of Monaco shortly after swimming session, then changing it back to French flag and after short break to Italian one. Needless to say that singing of French anthem went by far the best (on the words of Estonian children song tough).

Negotiations over radio with Port of Andora failed completely. Regardless of Matilda's efforts in smooth Italian the access was denied and we were warned about Force Majeure (rocks, etc.) that will be used against us if approaching further. Captain decided to send out landing troops comprising of Sailor Udu with skilled marines Princess and Governess. The result was almost immediate. Port capitulated after being threaten with Santa Claus and thus Hoppet found again safe landing quay for next couple of hours in the harbor where it theoretically couldn’t fit in. As the arrival of the Minister was not imminent and we had some time to spend, most of the crew decided to greet friendly Italy in local way – liiimoncello-liimoncello e un gelato per favore! Minister arrived as planned, half an hour later the schedule and was welcomed by crew singing Estonian anthem. Forwarding official greetings from Chancellor Angela and other Very Important of Europeans (there was a picture in his mobile where Chancellor waved to us) he re-joined the crew to set sails towards Camogli – our final destination.

Humans have plans, destiny has its own way. Camogli had even prepared the quay for us, just elegantly forgetting that we need to get there over the rocks somehow. No, we cannot land here, was the unison decision of the Officers on the board – so to the south again we had to turn the fore. Porto Fino did not let us in either. We started to understand the feeling of refugees who are not welcomed anywhere and decided to use their tactics. Quick landing, fixing the position and we had all our time to negotiate with harbor officials in marina of Santa Margerita Ligure. It worked!

Last Supper on the boat consists of Estonian traditional mulgikapsas (some sort of sour cabbage, don’t try it at home) and the pot throwing competition. The latter one is not as easy as it sounds – aim is to throw the pot over the board in a way that it drowns – only 3 out of 21 competitors were able to accomplish the task.

Slowly the night falls and morning starts to approach, the singing fades slowly away and pretty soon I find myself alone on the deck (save sleeping Professor). As a last one on the deck I pull the pot out from the sea and leave it under the rail. It is time to say farewell.

P.S I am probably the last identified person who saw this pot. The disappearance mystery of the pot is still not solved. I suspect action of ship ghost.

P.S.S Very big thanks to all the ship mates who turned this trip to such an unforgettable experience!