Hoppet läheb Tenerifele, I osa

Septembri lõpp, Sürakuusa.

In English, please see below.

Hoppeti seiklusrikas suvi sai nüüdseks seljataha, teatriinimesed projektist “Meeting the Odussey”  lahkusid laevast kustumatute mälestuste ja tormiliste hüvastijättudega. Kuid sellest ma hetkel ei jõuagi rohkem rääkidagi, kuna kauni kaljase talveunest on asi veel kaugel ja kiire asjatoimetamine laeva pardal tähendab suuri plaane.

Seekordne Hoppeti reis ei ole ainult mõnus Euroopa eksootika seiklus Vahemerel, vaid hoopis suurem ja kaugem siht on silmapiiril ootamas. Plaan on püüda tuul purjedesse ning väikeste vahepeatustega jõuda välja Kanaari saartele, Tenerifele, no peaaegu keset ookeani. Hoppet oma kotermanniga on vastavad ettevalmistused juba läbi teinud, meeskond on väljakutseks valmis. Suured soolased lained, hoidke alt.

Seega juba 29ndal Septembril ootas Hoppet oma uut reisiseltskonda Sitsiilias, müstiliselt ajaloolise linna Sürakuusa sadamas. Väliselt küll väike vanalinn, kuid mereseiklejatele kindlasti sobiv paik peatuseks. Infoks niipalju, et Sadam Isola di Ortigia linnaosas on vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel linna vaatamisväärsustest, turg värske kohaliku puuvilja ja kalavalikuga samuti käepäraselt nurga taga, et laeva hea toidukraamiga varustada.

Seiklusrahvas oli pardal juba varakult valmis, viimasedki saabusid kõik päeva jooksul ning kogu kirju seltskond oligi õhtuks koos, et juba 30nda öösel välja sõita. Esimene vahepeatus oli Malta, Cospicua linnaosa sadamas, mida kutsutakse ka Three Citys, ehk kolm linna. Sealt oli meil kaljasele kütus tellitud. Sadamasse jõudsime järgmise päeva pärastlõunaks ja märkasime kohe, et linn on laupäevaselt peomeeleolus. Hiljem siiski selgus, läbi kõrvatrummikilede kurnamiste, et pidustused on oluliselt suuremad kui lihtsalt tavapärane laupäev.

Linn kajas muusikalistest ülesastumistest ning katkematust kahuripaukude rahest segatuna ilutulestikuga. Osa Hoppetil viibijaist kadus linnamüüride vahele hetkel kui kostus kapteni “linnaluba antud”, teised aga jäid veel pardale õhtusööki valmistama ning tavapäraseid parandustöid nokitsema. Päike oli palav, isegi kotermann higistas all trumli laudade vahel. Sadama vastaskail seati üles helitehnikat. Vahva oli jälgida, kuidas Hoppet mööduvate inimeste pilke püüab, palju tekkis laevast isiklikke pilte nutiseadmetesse ning aeg ajalt tehti meile komplimente laeva teemal ja esitati küsimusi.

 Ühel hetkel astus ligi vanem härra, avaldas austust kauni kaljase üle, küsis meie käest paar asjakohast küsimust ning jätkas siis oma teed. Õhtusöök oli kohe, kohe valmis, nõud olid kambüüsi katusel ootamas, kui äkki üllatas meeskonda sama härra, kes ennist uudistamas käinud. Seekord oli tal kaasas aga helepunane tort, mille ta pikalt kätt välja sirutades laeva reederile tahtis anda. “Teie juubeli puhul!”: ütles härra, ja lisas, et meie laev on tõesti lihtsalt imekaunis. Kuigi sinna oli veel õige pisut aega, et päriselt juubelit tähistada, oli tema žest ju väga tervitatav. Kutsusime tagasihoidliku härra loomulikult pardale, pakkusime süüa, mis kambüüsis valminud ning tagavaraks oli ka väike Vana Tallinn, et tähtsa sündmuse puhul klaase kokku lüüa. Sobivalt pidulikule hetkele oli vastaskaldal valmis saanud kontserdiala ning meile esitati live’s muusikat popist Itaalia ooperini. Kõige noorem reisija, väike 10 aastane junga, sai kohustuseks tort tosinaks tükiks lõigata ning meeleolu laeval sai ülimalt mõnus.

Tagasihoidlik vanahärra muutus aga aina julgemaks, ning meile hakkas tasapisi tekkima mure, et kuidas ja kas me temast uneajaks ikka lahti saame. Vaheldumisi kohalike rahvamuusikutega, kes külastasid meie kaljast huvitavate instrumentidega, ja meile ka mängisid, võidu Itaalia ooperiga, vestlesime ikka viisakalt ja väsimatult, küll inglise, küll vene keeles kuni lõpuks tükk aega peale keskööd otsustas härra koos rahvamuusikutega lahkuda. Seda siiski ainult meie lubaduse peale, et hommikul vara kõik koos tema laevukest külastame. Kui ta laialt käega viibates üritas meile ka eemal kai ääres tänavavalgustite all seisvat lustikummutit näidata, paistis sealt küll üks mahukas ja tubli isend. 

Vastupidiselt meie kahtlustele seoses lõunamaiste tavadega oli järgmise päeva kütus kokkulepitud ajal olemas, seda varahommikul ja kõigele lisaks veel keset pannkoogipäeval. Püüdsime õhtustest läbielamistest võimalikult kiirelt toibuda ja end väljasõiduks valmis seada. Ees oli ootamas kaks kuni kolm ööpäeva merel, enne kui järgmine sadam silmapiiril. See omakorda aga tähendas hoolikat arvutust proviandi kohapealt, seda just igal reisijal enesel, seega korduvaid poe ja laeva vahet saalimisi tuli ikka ette.

Väljusime Maltalt 2. oktoobri keskpäeval. Selle reisi 4ndal päeval. Pannkoogid söödud, näod päikesest põlenud ja valmis vastutuult trotsima.

Hoppetil on ikka alati nii, et kaasseiklejad saavad olla ainult need, kes nõu ja jõuga laevatoimetustes osalevad. Reisijad jaotakse paarideks ning luuakse graafik, mille alusel tuleb olla nii tüürivahis kui ka kambüüsitoimkonnas. Tekib mõnus vaheldus, mis aitab merel vastutuulepäevi mööda saata. Osa toimkondadest olid selleks ka teadlikult ette valmistunud, ning oma kokkamise korraks eriotstarbelisi aineid varunud. Nõnda juhtus, et ühel päeval sõime hispaaniapärast toitu ning teinekord sattus risotto sisse hoopis kohalikke merelimukaid. Ka tööd jaotusid enamjaolt teadmiste ja oskuste põhiselt, sest teadagi on vaja ka neid, kes mõistavad arvutimajandust ja müügitööd peale selle, et puutöö ja pleissimine on käe sees.

Ilm oli endiselt muutumatu, head tuult purjedesse meile ei antud. Podistasime mootoriga ühtlasel sammul mööda vaikset vett. Lakk, mis päikesest puretud, värv mis soolasest õhtust kooruma kippunud - kõik sai maha kraabitud ja nii mõnigi koht laeval uue värske kaitsva kihi. Olime igati graafikus, isegi paar sammu ees, kui lähedale jõudis Sardiinia saar. Otsustasime siis sealt läbi põigata. Palmidega palistatud sadam tervitas meid 5nda oktoobril peale keskkööd. Loomulikult tuli minna öisele luurele. Seltskond jaotus kaheks. Alguses tundus linn vaikne, ikkagi kesknädal, kuid leidus ka neid, kes oskasid juhatada teed hea baari suunas. Juhuse tahtel said kõik Hoppeti inimesed ikka samas baaris kokku, kuigi ettevõetud teekond suures linnas oli erinev.

Hommikused ülesanded jaotusid vajamineva kraami hankimise peale, mida polnud palju, ning peatselt olime taas teel.

Türreeni mere jätsime seljataha. Taaskord pea kolm ööd-päeva seilamist pidi viima meid Baleaaridele, Mallorkale, kus osa reisiseltskonnast ka vahetus. Nüüdseks juba nädal merel, kuum päike ja senine vastutuul mõjusid Hoppeti seltskonnale. Juttude sisse ujusid kummalised märkused, naljakad ideed ja uutmoodi tähelepanekud elust ja asjadest üldisemalt. Räägiti sirgeks ka kõige keerulisemad teoreemid ning lahendati ära see ahvi/tulnuka asi meie päritolus. Ettevõtmised, mis muidu igapäevaselt töised, moondusid justkui märkamatult millekski muuks. Harja ja ämbriga kaljase teki pesust sai ootamatult veesõda, mille suurim sõdalane oli muidugi kõige väiksem junga, aga kuivaks ei jäänud ka keegi. Tüürivahis mängis pidevalt muusika, mis žanrilt seinast seina, nii erinev ja lahe nagu reisijad isegi. Öistel tundidel selge taeva all, kui kaljas vaikselt lainerütmis kiikus ja muusika kaasakiskuvalt mootorist üle hüüdis, tekkis müstiline tunne, nagu tantsupartneriks ongi tundlik kaljas ise, kes nüüdseks ju väärika 90-aastase vanaproua staatuses.

Sama sillerdav ja üleannetu, kui meri päikese all, oli meeleolu laevas ka järgneval päeval, ei mingit märki väsimusest. Kontrast meeskonna meeleolus paistis välja aga järsu soodsa tuule tekkimisel, mis hetkel, kui purjed kõik asjalikult üles seatud, ka aina tugevamalt puhuma hakkas. Kui navigatsiooniseade 7-t sõlme tunnistas, kostus marudat hõiskamist ilmselt kaugete laevateedel viibivate tankeriteni välja. On hoopis teine asi seilata tuule jõul, kõik võimsad 8 purje töös, nõnda on laev ikkagi omas kõige õigemas olekus.

Tuul küll pidevalt meid puhangutega ei kostitanud, kuid purjede all õnnestus meil pimedani välja sõita. Ees juba paistiski maa, ning viimase, kolmanda ööpäeva, seilasime juba Baleaari saarestiku lähistel, kuni Mallorkani.

Hoppet ootab Sürakuusas - Hoppet is waiting in Syracuse

Valmistume mereleminekuks - Preparations for heading out

Malta õhtu ja varajane juubelitort - Evening in Malta and early jubilee cake

Külastame oma uue sõbra laeva - Visiting the ship of our new friend

Hoppet saab 90 aastaseks - Hoppet will be 90 years old

Junga puhkab - Junga resting

Vaikse ilma hooldustööd - Maintenance

Vaikse ilma hooldustööd - Maintenance

Tantsud Hoppetiga - dancing with Hoppet

Purjede all seilamine toob rõõmuhõiskeid pardale - Going under the sails brings a lot of joy

Lõpuks ometi on soodsamat tuult - Finally some good wind

Pesevad Hoppeti tekki - Cleaning the ship's deck

Hoppet Mallorcal 

Õhtu Mallorcal - Evening in Mallorca

The end of Septmeber, Syracuse

An another adventurous summer has gone by for Hoppet. The Theatre project “Meeting the Odussey” has ended, the actors left with lifetime of memories and emotional good byes, but we don’t even have time to talk more about it at the moment, as Hoppet is having big plans to move forward.

This time Hoppet is going further than just an exotic European trip., This the time waves will be bigger. The plan is to catch the wind and sail to the Canary islands, to Tenerife. All the preparations have been done and the crew is ready for new challenges.

On the 29th of September, Hoppet was waiting for her quests in Syracusa, the Isola di Ortigia marina, a city with a lovely small medieval old down, very suitable to stop with a boat or a yacht. It is very easy to go for a city sightseeing there or gather goods from a market nearby. 

The adventurers, all with very different background, were already getting ready for sailing, arriving on board during the day, so that we could sail out on the night of 30 of September. The first stop was going to be Malta, Cospicua, also called as the Three cities. We had ordered our fuel from there. We reached that marina on the afternoon the next day and we noticed right away that there must a celebration going on. Right across our spot near the quay, there was a going to be a live performance, the technicians already were running around with wires and adjusting speakers. 

The city roared with different live performances, cannon blasts and fireworks. Some of our travellers disappeared into the city the moment they had permission from the captain and others stayed to prepare dinner and do some fixing on the ship. The sun was hot, even our was gremlin sweating under the floorboards. It was nice to watch the passers by, looking at our galeas, taking pictures, asking questions. 

One moment, an older guy approached, asked questions and complimented our Hoppet. Then he just returned to his business. We were ready to start our supper, when the old guy returned with a beautiful red cake. "For your jubilee" He said, and wanted to give the cake to the owner of the ship. Even if there were a few days before the birthday, we accepted his kind gift and asked him to join us. Right then, the opposite quay was ready to start with the concert with songs from pop culture to Italian opera. The mood on board got very festive. 

The old guy with gifts stayed with us, got more and more talkative and enjoyed the company. We had many visitors during that evening, including a punch of performers who played old traditional Maltese music with very odd instruments. We were very happy to have them on board too, playing parallel with Italian opera, among with the old guy who didn't want to leave anymore. The night grew longer and longer. Finally, when it was past bed time, our visitors left, the old guy did that on only one condition, that we would visit his ship on the other quay. That's what people to in marinas, they share their knowledge and show off with their ships. 

The next morning we tried to recover from the celebrations as quickly as possible. Against our suspicions about the southern ways of doing things we got our fuel on time, even if it was early in the morning on weekend. So we prepared to set sails. Ahead os us were three days and nights on the sea. This meant careful calculations on the subject of rations, even for the guests themselves, so there were maby coming and goings between the store and the ship, before we could go out. 

We left Malta on the noon of 2 of October, Sunday, the 4th days of our trip. Pancakes finished, faces burned from the sun ready to defy the headwind.

It has always been on the board of Hoppet that those who sail with us will be part of the crew. They will share the chores in the galley and have their own steer watches. This means that our menu varies a lot and it is more interesting to pass time. Some dinners were even prepared in mind earlier and necessary food was bought from the stores on land. So one night we ate traditional Hispanic food and the other evening we had some octopus. Even chores on deck were shared according to travellers know how, so some were on duty of promoting Hoppet, when others were scrubbing Hoppet from old paint to give it a new fresh layer. 

We were on schedule, even a bit in front, even though the wind stayed aback, but waves were low and the engine kept on roaring. So we decided to make a stop in Sardinia. We reached the island right after midnight on the 5th of October. And surely some of us had to go scouting, to find where best shops and bars were situated. The Hoppet crew split in two, and through many turns and passages they all ended up in the same bar after all. The tasks in the morning were shared and done quickly we were ready to continue with our trip. 

We left the Tyrrhenian Sea behind. Another 2-3 days and nights were supposed to take us to the Balearic Islands, Mallorca. We had now spent a whole week on seas. That had an affect on people. Many usual chores things turned into something else without us even noticing it. So washing of the deck with a brush and a bucket became a water fight, with the young 10 year old yunga as the greatest warrior of course. Many difficult theories got solved, beginning with aliens on earth and people evolving from monkeys. The mood was good, music played near the steering wheel, as the watched changed between people, the music changed according to different tastes and the days and nights were full of electricity. While the ship floated on low waves and music played under the full moon at night it almost seemed like dancing with the ship behind the steering wheel. That magical seemed the time on board.

 The mood of the crew was good and bright as the sun sparkling on the sea, but it changed in to euphoria when suddenly the wind changed. All sails were hailed, including the top sails and then the wind grew even stronger. We got 7 knots under sails and the cheering on that was so loud that it must have been heard even on board of big tankers on the ship way far from us. Even if the wind calmed down a little we could sail until the darkness came and that really made our day. 

The land was now ahead of us as clear and bright with its night lights as the sky. We had made it to Mallorca on the third night since our last stop. On the 8th of October. 

.