In English please see below.
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, pean alustama Jan Brzechawa tsiteerimisega „Pan Kleksi Akadeemia“`st:
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, pean alustama Jan Brzechawa tsiteerimisega „Pan Kleksi Akadeemia“`st:
Pan Kleks sööb tavaliselt hommikueineks värvilisi klaaskuulikesi ning joob peale rohelist vedelikku. Matteuse ütlemist mööda taastavat see vedelik pan Kleksi mälus kõik eelnenu, sest magamise ajal on pan Kleks kõik ära unustanud. Ühel hommikul ei olnud seda rohelist vedelikku ning pan Kleks ei suutnud meenutada oma nime, ega seda kes ta onja mis akadeemia see on; Matteust kutsus ta Muriks, sest ta ei mäletanud, et Mattheus on hoopis kuldnokk, mitte koer.
Kui Mattheus poleks tookord üle müüri lennanud ja lõbusate põialpoiste käest pudelitäit rohelist jooki laenanud, ei oleks pan Kleks oma mälu tagasi saanud ja poleks ta kuulsat akadeemiat enam olemaski.
Õnneks on olemas ning seilab kindlalt edasi kaunis valge kaljas kahe mastiga... .
Kirjatükkide osavad sõnameistrid on taaskord inspiratsiooni hankimas, seetõttu proovin kuidagi põialpoistelt välja pinnitud teadmisi kirja panna faktiliselt.Teadupärast on laev kindlalt kohale saabunud itaaliasse (vahemärkusena saime kogematta osa missivalimistest, kus tutvustasime endid, kui eesti kuningriigi pressiesindajad ja kajastuse huvides juhatati koheselt lava ette, kus oli koheselt võitja väljakuulutamine...
kus jätkub kultuuriprojekt „Meeting The Odyssey“. Juba 28. juuni õhtul toimus Gamogli linnas etendus, mille üheks osaks on justnimelt Hoppet. Õnneks sadamasse pääsemisega meil muret polnud, kuna sealne sadamasse sissesõit oli pisut pisemate veesõiduvahendit tarvis mõeldud. Jäime reidil ankrusse ning saime koheseslt meelelahutuslikuks turismiobjektiks. Karvaseid ja sulelisi seekord lähedale veel ei lastud, kui erinevate veepeal püsivate vahendite abil ujus ning hulpis meil uudistajaid ümber ikka hulganisti. Ujuti lihtsalt rannast ning kanuurendi härrasmees käis õhtuhakul veel isiklikult tänamas, et oli tänu meile oma selleaastase suurima käibe suutnud vormistada. Uhkusega võin tunnistada, et sellel ööl oli Odysseus isiklikult laeva pardal esmakordselt ööbimas. Kuna ajalooliselt on Hoppet ometigi kaubalaev olnud, siis traditsioonide jätkamise nimel olime juba järgmise päeva hommikul tagasi Santa Marghareta sadamas,
et peale laadida kogu etenduse inventar ning viimaks ometi kohtuda oma uute pereliikmetega, kellega koos seilame kuni Maltani. Oh kurjam, kui äge oli taas aastase pausi järel osade kogenud seilajatega ning õnnelike õhinas uute oma ala tippudega. Äge, kui laev muutus multikultuurseks koduks, mis koosnes eestlastest, itaallastest, prantslastest, soomlastest, taanlastest, sakslasest, inglastest ning hollandlastest. Kogu lava trümmiluugile kokkupakitult ning elavressurss kajutitesse majutatult jõudsime proviandi hankimise kõrvalt korraks läbi põigata ka paradiisi aiast, kus purskaevus on lihasõõja kilpkonnad.
Sadamast andsime otsad lahti juba kella 2st ning edasi liikusime ainult lõuna poole. Meie järgmiseks sihtpunktiks sai Elba saar. Kuna iga päev liikusime aina lähemale ekvaatorile, siis sellest johtuvalt saime osa päikese võimutsemisest. Edasiliikumine kujunes diiseltuule abil kulgemiseks, kuna olime sõltuvad ajagraafikust. Maximaalselt võlus tuulekell päeval näidikusse mõneks hetkeks 3 m/s. Kallid uued seilajad said täielikult pühenduda suve, looduse ning jooga nautimisele. Meie kõige noorem sõitja oli just aastaseks saanud ning aktiivselt sai arendatud polügloti oskuseid noorel meremehel. Eesti keel vähemalt osutus emotsionaalselt enim röömu valmistavaks.
Napoleoni asumisele saatmise saarele jõudsime juba 30.juuni hommikul. Kultuurväärtustega tutvumise aja jooksul kahjuks pisikest kasvu diktaatori järglasi kohata ei õnnastunud.
ning Costa Conkordia ootajad on juba loobunud sadamas niisama ootamisest, kavalamad teadsid, et külili olnud laeva püstiupitamise kraanad on läheduses turismiatraktsiooniks muudetud. Küll aga saime sadamas kenasti magedat joogivett. Oh, kui hää oli taas ennast soolakihist vabastada.
Taas edasiselamist jätkasime juba südapäeval ning, loodus oli armuline jooga nautlejatele.
Ise saime tunnistada, et õnneks pole Hoppetil sauna vajagi. Piisab ainult päikese kätte tulekust ning ekstremistid said külastada korraks masinaruumi, et kiire higistamine läbi teha. Öösel oli täielik tuulevaikus, täiesti sileda merepinnaga.
Kurss seatud Napoli suunale ning mitte miskit polnud vaffat edasiliikumist takistamas. Sanatooriumi tingimusi parandati võrkkiikede installerimisega. Tähistaevas ning delfiinide etenduste uute osade ootuses olid kõik kohad laevatekil miidetud ööpäevaringseks magalaks. Mugavusvarustusena lisaks sai ka bassein installeeritud, kuid rakenduslikult sobis paremini laste mänguväljakuks.
1. juuni õhtul jõudsime meeletult keerukate ohuolukordade puudumise kiuste Napoli reidile. Sadamaga suhtlemise tulemusena saime klassikalise vastuse, et vabad kohad on enne meie saabumist lihtsalt otsa saanud. Ankruplatsil seevastu võime ilma finantskulutusi tegemata seista täiesti omal vastutusel igasuguse ilmaga. No egas midagi, kohal ju oleme ning isegi õhtusöögi paik lausa reserveeritud, sai ankur sisse lastud ning näitasime promenaadil patseerijatele lõpuks ometi tõeliselt kena laeva õige lähedalt.
Linnast ise on positiivselt mitmekesised emotsioonid. Laeva cheff Sjoerd, kes muidu elab Amsterdami kesklinnas, kus pidavat ka igasuguseid karvaseid & sulelisi näha olema, väitis, et täiskuu või sussidega jalutavad koerad on ikka liiga raskesti tajutav põhjapoolt tulijale. Samas agulikvartal oma üle tänava kuivava pesuga suvisel ööl oli kuidagi „nunnu“ ( väljendi eest tervitused herr Vernikule ).
Juba vanaraffas teadis rääkida, et hommik olla õhtust targem. Seepärast tehti juba hommikul konkreetne ärimärkimatult arukas otsus, konks veest välja võtta ning Capri saarele sõita. Teadupärast olla Mati Nuude kuulnud sealt saarelt kaunikõlalist sireenide kutset. Laeva helioperaatorid olid kahjuks antud pala oma fonoteegist maha kandnud, kuid madrus suutis oma totaalse viisipidamatuse ning sõnade mitteteadmisega laulupalast totaalse jubeduse välja võluda. Ei oska kommenteerida, kas kuulsid seda jorinat juba eemalt
Capri saare sadama haldajad, kuid juba klassikaliselt saime raadioga vastuseks esmalt, et ainult itaalia keeles oskavad suhelda. No selle triki saime veel lahendatud, kuna laeval oli lausa 6 keeleoskajat. Edasi pidime ootama sadama väravas 5 minutit, kuni tuleb tender, mis juhatab meid kai äärde. Samas ei puudunud aga aktiivne reisipraamide liiklemine, kellede vahel pidime ise põiklema. Peale tunniajast ootamist sai selgeks, et parem jätame endale kauni mälestuse sellest saarest olemasoleva nähtu ning kuuldu alusel ning enda ajagraafikus püsimiseks parem jätkame pikki itaalia rannikut lõuna suunas liikumist.
Ainult magevee lõppemine hakkas veidi kriitiliseks muutuma. Kaardilt tuvastasime, et kõige mõttekam oleks külastada San Marco Di Castellabante sadamat. Tõsiselt meeldiv oli kuulda, helistades sadamasse ette, sai igale küsimusele koheselt „si“ vastuse. Seda nii sadamasse sisenemise kohta, seismine poordiga, kui ka joogivee võtmise kohta. No kurss paigas ning veel sellesama päeva viimasel tunnil olime juba sadama väravate vahel. Lõppkokkuvõtteks saime kõik, mida olime soovinud ja milleks siia tuldud sai. Tegemist oli põhiliselt kalapaatide ning traalide sadamalinnaga, kus aktiivne turistilt finantsi väljanõudmine pole võistlusspordiks kujunenud. Imeliselt kiidaks veel sadama kaptenit, kes oli nõus oma autoga sõitma poepidajale koju, et tuua viimane korraks oma „shop`i“ käivet suurendama. Härrasmehe kannatusi suurendasin veel klassikalise Hoppet`i ametliku peedisalati kingitusega. Siin sadamas tuli ajalooline väljend: Mida rohkem itaallasi kai peal kisamas, seda väiksem kasutegurlikkus ilmneb... :)
Kolmanda juuli hakul 00.30 andsime taas otsad lahti, et jätkata mõõda itaalia rannikut lõuna suunas liikumist. Jätkuvalt saime kaunist totaalset tuulevaikust, mis sobis kõikidele reisijatele suurepäraselt akude laadimiseks ning päikesevannide nautlemiseks. Sihtmärgiks sellel päeval sai Stromboli vulkaanisaar, mis tänase päevani vaikselt podiseb ning ikka veel maapinda aeg-ajalt raputab (pilt suitsev saar). Teadaolevalt purskas viimati 1943 aastal, kuid mingit garantiid, et see kindlasti viimaseks jäi, ei suuda keegi anda. Sellegipoolest on saarel terve kogukond inimesi, kes on omale kodud sinna rajanud. Müstiline on veel asjaolu, et ainult 100 meetri kaugusel rannajoonest, on vee sügavuseks tervelt kilomeeter ja laevaühendus saarega toimib „ilmaoludest sõltuvalt“. Meie jäime lihtsalt triivi ning „Lilla Hoppet“ sai järgmised paar tundi aktiivselt expressitada. Müstiline kogemus on kogeda vulkaanisaarel maavärinat... , äge. Kuid siiski parem jätkame veidi enam lõunasse liikumist, et sitsiilia peredele samuti rõõmu valmistada kõikse kaunima laeva näitamisega. „Ristiisa“ ju nagunii oma hääle käredaks nutnud, et millal ometi päris eesti laev ka tema koduhoovi jõuab, Berlusconi ju ka enam lohutamas ei käi. No aga sellest juba varsti... :)
Ahoi
Just another guy
In order to truthfully tell you everything I must start with a quote from Jan Brzechawa, form the Pan Kleks Academy
Pan Kleks eats colourful glass beads for breakfest and drinks green liquid with it. According to Matteus, the liquid restores the memory of Pan Kleks, as he has forgotten everything while being asleep. But one morning there was no green liquid and Pan Kleks could not remember his own name, who he was or what academy it is, he called Matteus Muri as he did not remember that Matteus was a sterling, not a dog.
If Matteus had not flown over the wall that time and brought some of that green liquid for Pan Kleks from the small elfs, Pan Kleks would have not recovered his memory and there would have been no academy. Fortunately the galeas with it two masts still exists and sails on.
Here the "Meeting the Odyssey" project continues. In the evening of the 28th of June Hoppet was a part of the their show. Fortunately we did not have any trouble with finding a place in the marina, even though it was meant for the usage of smaller ships. We anchored and became a tourist attraction right away. Many floating admirers rounded us, including rented canoes which eventually made a year profit for the canoe renter, as he came to thank us for that later in the evening.
I can admit with bride that on that evening we had the real Odysseys staying on Hoppet for the first time. And as traditionally, Hoppet was a cargo ship, we continued our way to the marina of Santa Marghareta the next day to load all the equipment of the theatre and finally meet with our new family members to sail to Malta together. It was a great pleasure to meet again, after a year of pause, with experienced sailors and happy new comers. The ship become a multicultural home, having on board Estonian, Italian, French, Finnish, Danish, German, British and Dutch's people.
We sailed out already from 2 pm and took a course for south. Our next destination became Elba island. As we were moving closer to the equator the sun became more and more intensive. Moving forward was up to the engine now as we were bound by time schedule. The maximum strength of the wind that day was only 3 m/s so the sailors enjoyed the summer, nature and their yoga. The youngest of our passengers had just got 1 year old and already developing the skills of a polyglot and a sailor.
Hearing and speaking the Estonian language was emotionally the biggest source of joy.
We reached the island of Napoleon's banishment already on the morning of the 30th of June. Unfortunately we did not met any cousins of a short dictator while we were on our cultural excursion on Elba.
The only problem was that we were shot of drinking water and by looking at the map we figured that the best place for supplies would be San Marco Di Castellabante marina. The conversation with radio was pleasent as all our questions were answered with a "si" so we set our course and reached the gates of the marina soon enough. It was mostly the fish boats and sweepers there and tourists. The harbour captain was kind enough to drive the shopkeeper in order to open the store and provide us with some food so we gave him in exchange our healthy salad jar. We concluded from this experience that the more there is happy and noisy Italians on the quay the better hospitality has the harbour.
At 3 am in the early morning of the 3rd of July we set off to continue north right next to the Italian coast. We set our destination to the active volcanic Island of Stromboli. Knowingly it erupted latest on 1943 but nobody can't say for sure if it was the last time. In spite of that there are people living on this island. Another interesting fact is that only from 100 meter from the coast the depth of the water is at least one kilometre and the ship connections work regulary depending on the weather conditions. We stayed adrift and the little Hoppet became an express between the ship and the coast. It was very mystical to experience the ground shaking on that volcanic island but we couldn't stay long. So soon we continued our trip to Malta.
Ahhoy
Just another guy.
The writers are again away to gain more inspiration, therefore I must take their place and use the knowledge I got from the elfs and write everything down by facts. The ship has safely arrived in Italy where we accidentally took part of the beauty competition and got places right in front of the stage as the representatives of the kingdom of Estonia.
I can admit with bride that on that evening we had the real Odysseys staying on Hoppet for the first time. And as traditionally, Hoppet was a cargo ship, we continued our way to the marina of Santa Marghareta the next day to load all the equipment of the theatre and finally meet with our new family members to sail to Malta together. It was a great pleasure to meet again, after a year of pause, with experienced sailors and happy new comers. The ship become a multicultural home, having on board Estonian, Italian, French, Finnish, Danish, German, British and Dutch's people.
We sailed out already from 2 pm and took a course for south. Our next destination became Elba island. As we were moving closer to the equator the sun became more and more intensive. Moving forward was up to the engine now as we were bound by time schedule. The maximum strength of the wind that day was only 3 m/s so the sailors enjoyed the summer, nature and their yoga. The youngest of our passengers had just got 1 year old and already developing the skills of a polyglot and a sailor.
Hearing and speaking the Estonian language was emotionally the biggest source of joy.
We reached the island of Napoleon's banishment already on the morning of the 30th of June. Unfortunately we did not met any cousins of a short dictator while we were on our cultural excursion on Elba.
The night was totally quiet and the water was calm. Our course was set on Napoli and nothing did not stop us now. We put up some hammocks and slept on the deck. On the 1. of July we reached Napoli. As the places in marina were all full we had to anchor near the promenade where we were admired by the passers by.
As the mornings are smarter than the evenings according to the old folks, we reached a decision on the following morning to lift the anchor and sail to Capri island. The radio conversation had to be held in Italian, but as we had so many passengers of this language it did not become a problem. We just had to wait for a harbour captain to show us our place and try not to collide with any other ships as the traffic was very busy. After waiting for an hour we decided to remember the island from far and leave and continue south as we still had to hold our time schedule.
The only problem was that we were shot of drinking water and by looking at the map we figured that the best place for supplies would be San Marco Di Castellabante marina. The conversation with radio was pleasent as all our questions were answered with a "si" so we set our course and reached the gates of the marina soon enough. It was mostly the fish boats and sweepers there and tourists. The harbour captain was kind enough to drive the shopkeeper in order to open the store and provide us with some food so we gave him in exchange our healthy salad jar. We concluded from this experience that the more there is happy and noisy Italians on the quay the better hospitality has the harbour.
At 3 am in the early morning of the 3rd of July we set off to continue north right next to the Italian coast. We set our destination to the active volcanic Island of Stromboli. Knowingly it erupted latest on 1943 but nobody can't say for sure if it was the last time. In spite of that there are people living on this island. Another interesting fact is that only from 100 meter from the coast the depth of the water is at least one kilometre and the ship connections work regulary depending on the weather conditions. We stayed adrift and the little Hoppet became an express between the ship and the coast. It was very mystical to experience the ground shaking on that volcanic island but we couldn't stay long. So soon we continued our trip to Malta.
Ahhoy
Just another guy.
No comments:
Post a Comment