"Oota mind mu Rio, kaunis Rio..." (loe: Sotogrande sadam, Lõuna-Hispaania). See tundub olemagi too müütiline koht, kust me tänane kiri pärit on. Otse laulust.

Täna räägime tunnetest. Esiteks räägime meestest, tahtmisest ja Atlandist. Siis räägime Aafrikast ja sellest, et just sealt tuli inimene. Ja lõpuks räägime Minu Hispaania Vanaemast. Sellest pruunide silmadega kenast prouast, kes töötab majas, mille rent on 14,000 EUR per nädal.

Head sõbrad, pole tegelikult sõnu mida eelmisel kahel ööpäeval Ida-Atlandil toimunud purjetamise kohta kirja panna. Tegelikult ka - kes teist viimasel ajal on saanud kihutada sihvakal puidust kaunitaril, olgu siis 14 m/s või 18 m/s, vahused lained mürisemas "Hoppeti" neitsilik rinna all, ja kõik mehed, ka vahist vabad, on nagu naelaga sillas kinni, et ükski hetk sõidust vahele ei jääks.  Kasutades tüürmani sõnu - "meie "Hoppet" on ikka tugev, selline rinnakas, küll see mere kahte lehte künnab". Selline mõte teenis isegi kptn Aini tunnustava pilgu ära :-D

Pilt 1 Hoppet, ilus, kaunis, tugev - Haapsalu tüdruk

Aga, ruttasin natuke ette asjade tegelikust käigust. Kõik, nagu korralik ja ilusat seitlit kandev Agu Sihvka teile ikka ütleks, sai alguse sellest, et kapten ütles, et nüüd on minek. Kell viis hommikul hiivati ankur sisse, ja siis oligi minek. Jääme jumalaga, Cadiz!  Ja olles mõnda aega kenasti pärispurjetamise viisil ookeani ahtri taha jätnud, läksime, kuna ilm halvenes, üle vana sõbra Diisli abile. Aga-aga. Ega suurel ilmavanal polnud sellest külma ega sooja mida need väiksed eestlased seal all toimetavad  - laeva lumivalged pardad said üha võimsamate lainerusikate poolt soolasesse vahtu pekstud, ja kaks sihvakat masti joonistasid taevasse 20...25 kraadini ulatuvaid kaari laeva kesktasandist. Et me laev liigub sellest hoolimata usinasti edasi, tekib kaunisse pilvealusesse üks lõppematu sinusoid. Minu vahikorra paarimees Ivar nägi ka 30-kraadise hetke ära. Nüüd kõik lugejad võtavad tuttaval meremehel nööbist kinni - ahoi, Peeter, siinkohal käib jutt ka sinust - ja viimane seletab teile, mis sellisel hetke laevas toimub (vt pilti). Neil, kel on telekast mõne Lihtsa-ja-Lolli-Pedro-nimelise seriaali vaatamisega kiire, need võivad sama lihtsalt proovida kodus meie elu järgi teha - võta selleks paar sõpra, kes on telekast ühevõrra kaugel (st paned seisma TV-toa vastasseinte ääres) ja paluge neil loopida kõike, mida silm näeb ning seina küljest lahti tuleb ja muidugi täie jõuga ja üksteise suunas. Ja nii kütke nüüd 12 tundi järjest.  Arve saatke järgmisel hommikul juhatusele ;-D

Pilt 2 Torm on tulekul

Hüva, pöördume nüüd laevasõidu armastajate ja fännide juurde tagasi. Otse öeldes saavutasime ikka sellise taseme, mida eriti tavamadrus ei näe. Laeva vöör on mattunud valgesse lainevahtu, tekk on lainetest pestud kuni kapteni kajutini ja tuul on tõusnud 15...18 m/s. Kõik kanged merekooli kursandid ja kadetid muidugi teavad, et roolis olev madrus tajub laeva kiirust funktsioonina tuulest ja (meie antud juhul) laeva kruvi tekitatud liikumisest. Nii, nüüd kuna meie laev sõna otseses mõttes ründab üht lainevalli teise järel, siis piisavalt lühikese lainete intervalli puhul tekib olukord, kus laeva 4,9-sõlmeline liikumiskiirus hetkega kukub 1,4-sõlmeliseks või ekstremaalsemal juhul 0,7-sõlmeliseks. Nagu sõber Mart ütles - "ei tea kas hakkame vahelduseks ka tagurpidi liikuma". See jutt muidugi ei meeldinud ei kaptenile ja ammugi mitte "Hoppet"ile, nii et hetk hiljem tormas meie rinnakas jumalanna jälle usinalt edasi.

Nõnda see elu meil justlõppenud päevadel läks. Ütlen ka ise, et sellist vaimustust mida üks roolimadrus tunneb, kui ta sellise jumalanna rooli hoiab säherduse ilmaga, on raske sõnadesse panna. (vt allpool pilte). Sinu kätes olev rooliratas hoiab sind, sõpru ja laeva kihutamas üle nende mürisevate lainte ja sa oled nagu Suure Neptuni väike ning püüdlik õpilane. Aga tubli õpilane. Ja mine tea, ehk kunagi ka midagi suuremat  kui ainult õpilane :-D

Pilt 3 Neptuni õpilased

Ühesõnaga - suur tänu kaptenile, kes meiesugustel püsivalt näkku kleepunud kohtlase naeratusega vahimadrustel lubas laeva juhtida ka sellistes tingimustes. Et pikka juttu nüüd ruttu kokku võtta, siis sellise vilega tulles - hiljem sai laev Hispaania rannikule lähemal sõites oma õige käigu, kuni 8,1..8.6 sõlmelise tempo - jälle tagasi.  Ja siis tulidki juba Punta de la Pena, Rio de la Jara, Punta Oliveras jt, ja hakkas meie Atlandi ookeani seiklus selleks korraks selja taha jääma. Et ka Jaan Tättet ja Marko Matveret ning nende "Majakavahi armuhüüdu" mitte päriselt unustada, riputasime sõbra Mardi portugaalialiku seakoodi me kaptenikajuti katuseakna (keiluti) ette ja möirgasime tiba rahulikumat ja raharikkamat lugu " ... sain kirja Londonist, kus notar teatas, et tädi lõpetanud maise tee...". Aga tegelikult kõigi madruste hing ihaldab sama meeletut mürglit - "värskeid laipu meri laisa käega saare randa lööb" - aga kuna meie blogi loevad ka alaealised, siis pln emadel-isadel viimane lõik tindiga ära katta. Rääkides laipadest, tuleb tunnistada, et nägime teel üht väikest vaalapoja korjust, mis Hispaania rannakalurite õnnistuseks meist mööda hulpis.... Sõnaga, aitäh ka sulle, Jaan ja sulle, Marko :-D

Pilt 4 Notari liha

Seega, murdepunkt oli nüüd meil silmapiiril ja nimeks on tal Lighthouse of Tarifa. Loomulikult, meie, noored madrused kratsisid nüüd tiba kukalt, et kuidas nüüd Euroopa laevasõidu lastetoa õuele, Vahemerele, saabumist tähistada. No, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud. Kõigepealt koostasime laeva juhtkonnale viskist ja rummist väikse üllatuse, aga muidugi kuna meil lisaks Malta of Jussile pardal keegi kodanik Schönberg, siis tegime tallegi väikese paki. Pakk sisaldas kahte sibulat ja kolme shokolaadi "Bitter", kõik kenasti purjeniidile aetud, lisaks ka uus pass, mis võimaldab tal edasipidi Aafrikasse rännata. Et inimkond on sealt pärit, pole imestada, et meie Juss of Gibraltar on nüüd teel tagasi oma ürgsesse koju. (vt pilte).

Pilt 5 Juss of Africa

Nii me olemegi siis adrenaliinist tulvil viisil jõudnud Vahemerre ja esimene sadam on Sotogrande. Ei läinudki väga pikalt kui kaldale jõudsime, ja kohe me soolaga kattunud laevalt jõudsime kohalike Manessade ja Annade käe alla. Sõnaga, siitkohast läheb edasi vaid punktirida......  aga lõpuks jõudsid madrused järgmisel hommikul ikka laeva tagasi.

Pilt 6 Aafrika ja Euroopa vahel

Ja viimaks - kallid sõbrad Eestis, Soomes, Taanis, Rootsis, Inglismaal, Poolas jm - kui te satute Sotogrande sadamast marssima jala või jalgsi (vt juuresolevaid pilte) kohalikku toidupoodi, siis kannatage mehiselt välja inglise prouade kaastundlik pilk/jutt "oh my Lord, are you really walking there..."! Lihtsalt siinkandis sõidetakse ainult Range Roveritega. Nii on. Dokumentideta võõras linnas....  Aga, nagu alati on madruse õnn vaid ühe püüdliku suuliigutuse kaugusel. Pruukis meil vaid toidupoeni jõudes paluda üht tumedasilmset autoomanikku "Can you pls provide some lift...", kui meid topiti koos oma kottidega (sees õlu, kala, limonaad, gin, tomatimahl, jogurt) tema väiksesse Renault Cliosse ja sõideti magavatest politseinikest raudse jalakese abil üle ja olimegi 6 EUR eest "Hoppetil" tagasi. Jäägu siinkohal rääkimata, et proua Mariana töötab kohalikus suvitusemajas, kus belgia, inglise jm külalised peatuvad oma jahtidega 14,000 EUR eest nädalas. Jälle on väiksed madrused tööka päeva jooksul üht-teist kõrva taha pannud (vt pilti)  :-D

Pilt 7 Minu Hispaania Vanaema, väga kallist suvitusmajast

Sõnaga, aitäh Atlandi ookean, aitäh Vahemeri. Aitäh "Hoppet". Aitäh Lasse Kiiski, aitäh Christoffer Grönholm. Tänud, Ain ja tüürman Alar of Malta.

Pole paremat. Tõesti.

Ilmar, ümisedes klassikalist laululugu "kas sa tead, kulla sõber, kus Rio Grande, kaunis Rio.."

PS 1 - Eripreemia tänase päeva eest läheb Toomas "Udu" Ojasule, kes kohvikus "Must suu" ütles eesti lüürikaklassikasse kohe läinud mõtte.

PS 2 - Vaadates neid vahvaid hispaania lapsevanemaid oma kolme-nelja võsukesega, tundsin äkitselt, et kõik eesti pruunisilmsed mehed kuuluvad ka kuhugi. Pekki see lumi ja jää!.