Mtü  "15-st Gigantset Pärlit" asutamine

Kallid sõbrad, abikaasad, pruudid ja muidu huvilised, kui teil on jäänud mulje, et meil on siin tempo pärast Sotogrande sadamasse saabumist raugenud, siis võin kinnitada, et te eksite.  Nii nagu tõuseb temperatuur saunas, kui teda spetsialist kütab, nii on meilgi eesmärk sammuda edasi vaid võidult võidule.

Aga otsustage ise.

Nimelt, olles piisavalt sisseelanud ühe tillukese golfirikka sadamalinna ellu, otsustasime, et nüüd peame eesti kultuuri levitama. Mida teha - otsisime naksti esimese kättejuhtuva soome härrasmehe, väga kuulus mees, muide, ja panime ta laeva messiruumi laua taha istuma. Nüüd kogunesid kohale ka kõik jalgpallikauged spetsialistid (sest õnneks läksid FCB Barcelona vs Torino Juventus-e matshi fännid meie laevast selleks ajaks maha) nagu näiteks teiegi alandlik teener, ja süütasid kultuurilõkke nimega "Mehed ei nuta". Asi leidis aset muidugi Tortuga saarel (vt pilti).

Pilt 1 Tortuga saar

Kõik vahvad meresõidu huvilised võivad nüüd kaks v maksimum kolm korda pakkuda, mis edasi sai. Haa!!! Vale, Täiesti vale !!!  Meie soome sõber istus surmtõsise näoga ekraani ees, millel vilksatasid Lia Laatsi, Endel Pärna, Kalju Karaski ja Ervin Abeli surematud näod. Aga eestlased, ojaaa, eestlased kahjuks ei suutnud oma tüüpilist Muna-Otilikku tuimust ja kalapilku peita ja  andsid üheskoos koordineeritult möirates märku, et Sulev Nõmmik pole nende jaoks suvaline nimi seinal, vaid Stsenarist (ja lihtsalt andekas inimene)  ja seda suure" S" tähega.  No a proovige ise - kui ikka Ants Lauteri juhitav mässav meestesalk jõuab selle jumaliku hetkeni, kus "andestust, aga lammas konsumeeris meie apellatsiooni",  no ega ikka ei istu vaikselt nurgas nagu miski tolmunud käokell, mis tiksub hetki möödanikku. Ikka kargab kogu isikkoosseis siin püsti ja hüüab üheskoos "põgenemine peab olema mitte paaniline vaid organiseeritud" või "võtke riidest lahti, tulge meie hulka, igatahes" ja loomulikult mõistustvedeldav tõeline äikselöök, nimega "doktor, siin on midagi korrast ära, selle koha peal peaks olema muskel".  Ühesõnaga, meie Soome sõber oli päris kohkunud, et näivalt must-valge filmike päästab eesti inimestes vallale loodusjõud...

Tegelt - ahaha-haaaa-haaa, kodumaised kallid jalgpallihaigla liikmed, jätke see osa nüüd meelde ja vanduge nina alla, sest jutt on pea kõige kallimatest jalkatiimidest maailmas - meiegi neitsliku laevameeskonna vennad tunnistasid järgmisel hommikul vahis seistes üles, et pekki see vutt, peamine, et saaks ettekandja Annaga rääkida kuust, tähtedest ja Poolast (sest  just sealt oli meie väikses mustas kleidis lilleke pärit). Ühesõnaga, kahjuks saabusid sel õrnal Eesti-Soome ühiskultuurse õhtu mahedal hetkel meie jalgpalliloomakarja esindajad laeva tagasi, ja siis kui juba klassikalised tundestseenid - "kirvest, andke mulle kirvest" ja "hakkab lõpule jõudma meie seiklusrikas merereis. Oli igatahes väga huvitav, ELAMUSED, ma ütleksin" kätte jõudsid, siis oli tunne, et messiruumi lagi tõuseb"Hoppetilt" pealt ja edaspidi peame hakkama taas tööle avatud trümmiga kalalaevana.

Sõnaga, kõik see mürgel lõppes sellega, et meie vaikne Soome sõber tõusis äkki püsti ja teatas, et ta on nüüd Eesti kultuuriga sina peale saanud ja läheb oma koisse selle üle järele mõtlema.

 Meie aga jätkasime. Mootorisse kallati uut, hästituntud Neste-kompanii kahetaktilistele sobivat õli peale ja vestlus võttis uue suuna. Nimelt üks tundmatuks jääda sooviv Kangelane tõusis kõigest eeltoimunud vaimumõõkade tärinast hoolimata järsku üles - meie arust ta küll juba pikemat aega magas -  ja teatas "Olen juba piisavalt (loe - teid, tainapead) valgustanud".  Hetkeks võttis meie messis maad vaikus. Teadmine, et oled Päris Elusa Gigandiga elanud täpselt samal sajandil, oli isegi paljunäinud madrustele ja nende ohvitserikorpusele põrutav (vt pilti).

Pilt 2. Paljunäinud marssivad madrused

Siiski, eesti mees koosneb ju puhtast graniidist, haljast rauast ja titaani meenutavatest põdrakõõlustest, sestap saime uuesti suu lahti. Te võite, kallid lugejad, nüüd kujutleda, mis juhtub kui 15 täisinimest peksab kätega piki reisi või lauaplaati, v hoiab üksteiselt õlast kinni, et mitte pilssi kukkuda ja näost punasena homeeriliselt naerab, naerab kui hull. Ja Kangelane ise seisab soliidne ilme näol ja võtab äärmiselt sujuvalt uuesti istet. Kurat, ma ütlen ausalt, et sellist vaimset pauku poleks ühest mahedast Hispaania sadamast küll oodanud. Aga tuli ära. Eesti mees ON tantsulõvi.

Aitäh. 

Sõnaga, nagu väiksed ja suured meresõiduhuvilised võivad kergesti arvata, ei  saanud me seda asja nüüd enam siiapaika jätta. Möödus umbes 30 minutit, enne kui oma transisarnasest meeleolust suutsime välja saada. Ja nüüd. Ja nüüd langes pärast liigutuspisarate põskedelt kokkupühkimist meil järgmine otsus - asutame uue ühingu,  "Viisteist Gigantset Pärlit MTÜ", ja hakkame kalli kodumaa salatalente rändava tsirkusena ülemaailmselt tutvustama. Kuidas me seda tegelikult teeme, jääb hetkel veel Hiiglaslikuks Lucrative Bizznezzz-saladuseks, aga nagu öeldi Kreisiraadio kuulsas Gena-ja-Potsataja sketshis - "Vsjo budetj, i biznezz budetj, i shaslokk budetj, karotshe, vjso budet,".

Pilt 3. Fishy, fishy, little fishy. Amps!

Palun siis meie laiadel lugejamassidel nüüd püsti tõusta, ja plaksutada ja  olla selle imelise hetke tunnistajaks - Gigantsete Pärlite ühing on sündinud :-D

Massiivne vaimne valgustushetk üle elatud, otsustasime kpt Raie juhtimisel, et aeg on suunduda taas Sotograndest merele (pilt all). Laev pesti Atlandi soolast puhtaks, kokapoiss keetis jälle kokku maitsva roka, ning neiud sadmakail jäid meie ilusatele lokkidele järgi ohkama.  Ilm on ilus, päikseline, tuul mõõdukas ja nii suundumegi hetkel piki Hispaania lõunarannikut Malaga poole.  Võib loota, et jõuame sinna järgmise kuue tunni möödudes ja jätkame sooritusi.

Pilt 4. Sotogrande, kalleim jalutuskäigu linnake Lõuna-Hispaanias

Sõber Aivo Averin, ära siis väga pahanda, osa inimesi lihtsalt pole triblamises Messid, Õnneks on meil ikka paar maakat spordi alal siin laevas ka kaasas.

Kentucky poisid, edasi!

Ilmar

PS 1 Täna õhtul toimub meil veel üks filmivaatamine, kui me just härjavõitluse poolest kuulsa Rondo linnakese külastamise kasuks ei otsusta. Klubi pakkus välja, et seekord võiks eesti kultuuri tutvustada film "Tulnukas", kus räägitakse tõelisest armastusest ja mh ka sellest kuidas Ladale nitrot mootorisse panna.

PS 2 Et vutt, oh paraku, on siiski ka Hispaania inimestele oluline, oli  näha sellest, et Sotogrande sadama süvendaja terve hommik otsa kimas mööda sadama-ala edasitagasi, punase särgiga kapten roolisillas puusi võngutamas ja kisamas BARCA, BARCA, BARCA. Ütleme nii, et töötegemist see mulle küll ei meenutanud, a ju siis need FBI poolt pokri pandud ülemailmsed vutipresidendid miski supi öösel jälle kokku keetsid :-D