Lõunamaa elu pakub oma miraaze Sulle iga päev

Head sõbrad, hakkab lõppema meiegi satsi purjetamise, ilmaelu kaemise ja jutukera veeretamise aeg Hispaaniasse jõudnud "Hoppetil". Täna saabusidki juba järgmised vahetusmehed, kes on kohaliku kultuuriga sobivalt jahi- ja kalamehed.

Me ise, olles nüüd kaldaäärse eluga juba harjunud, otsustasime vähe ringi vaadata. Jaotasime pundi ära kahe eri suuna vahel - osad sõitsid Mija ja teised Ronda poole (vt pilte). Esimesed viisid lahtises autos/bussis kohalejõudnult läbi personaaletenduse (võtmerollides Genka ja Toomas "Udu" Ojasu), mis pühendus Hispaania rahva raskele saatusele kuningate, aadlimeeste ja inkvisitsiooni aegadel,  ja teised matkasid mööda Hispaania-maa rohelisi künkaid kuni vana härjavõitluslinna (sealne areen pärineb juba 1785 aastast) Rondani. 

Pilt 1. Eesti mehed Ronda areenil.

Enne seda astusime läbi ka kohalikust apteegist, et üks väike "punsli-eli" endale lubada, mille meile lahkesti müüs Penelope Cruz´e tumedasilmne noorem õde (vt pilti). Seda lumivalges kitlis hoitavat madonnalikku ilu nähes, hakkas ka tuhmimagi eesti mehe pähe jõudma selgus, et miks neid "Farmacia"-nimelisi kioskeid siin nagu kirjusid koeri iga viimasegi nurga peal esineb. Nüüd põikasime ühe Rubensliku rendifirma müüja juurest läbi, kes meile pärast tunniajast vestlust ilusast ilmast ühe lumivalge tshehhi täku väljastas (vt pilti riistast, mida me seekord ei saanud endale lubada - elektriga tooli), miska tuiskasime siis matkateele.

Pilt 2. Madonna lumivalges kitlis ja te ei kujuta ette kui abivalmis...

Panime siis vilega Ronda poole edasi. Malagast sinna ja tagasi on ca 250 km, aga aega kulub sellele rahulikult terve päev, meil õnnestus näiteks reibas 9 tundi huugama panna. Linnast endast  - viimane on ilmselt kuulsaim Andaluusia härjavõitluskeskus ja ime-ime, kogu selle pika ajaloo jooksul on areenil oma elu jätnud vaid üks kange toreadoor. Välismüüri ääres on vahva muuseum, Goya enda joonistustega. Linnake on väga hubane, imeilusa vanalinnaga, nii et soovitame kõigil, kes omakorda siia kanti satuvad, seda kindlasti külastama minna. Ja kui te endale siin maja ostate, siis kindlasti imekauni välisuksega nagu see -  vt pilti.

Pilt 3. Hispaaniamaa kaunid uksed.

Maantee, eriti kui võtate väiksema tee rataste alla, keerutab aga nii mõnusate spiraalikestena üles ja alla mäkke, et väga üle 40 km tunnis eesti jalg pedaali peale vajutama ei kipu. Igatahes-igatahes, õige pea koguneb teie selja taha kena väike kolonn. Kolonni esimese masina tuuleklaasi taga - st  praktiliselt kohe teie hiiglasliku rendi-Skoda-Fabia tagapamperi kohal hõljuvalt - on närvilise olekuga Lõunamaa meeskodanik, kelle nägu kisub kuidagi punaseks. Kui see protsess juba pikemat aega aset leiab, siis teadke, et kõik on täiesti O.K. Tegu on Hispaaniale sügavalt omase värviga. Kui seesama meeskodanik hakkab gaasipliidi süütamiseks kasutatava mini-leegiheitjaga oma nina all olevat ja toolijalga meenutavat sigarit süütama, siis võite oletada, et midagi vist tema elus nagu ei ole siiski päriselt hästi. Kuna see leek käib tal küljeaknast tiba välja, siis teile võib jääda kohatu mulje, et  noor kangelane praeb endale sõidu ajal tervet härga korraga. 

Aga ärge muretsega, las ta praeb, mökutage endise tempoga edasi ja laske sõpradega valla lauluviis "see juhtus kord Lõunas, seal Mehhiko teel, kohtusid tütarlaps ja vaene rändur õhtu eel.." Kui selle olete lõpetanud, siis võtke sisemise reisikindluse tugevdamiseks üles viis "Oh küll need haavad, pea paranevad ja löövad uued veel valusamad..."   Samuti on soodne silmapilk avada õlu ja veel midagi, lehvitada kolonnis kükitajatele reipalt üle oma õla ja ilusamates U-kurvides möirata koos "Banzai"! Lisaks võib proovida veel harjutust, kus meie autojuht just nagu hakkab kiirendama ..... aga  võta näpust, jälle võtab hoo praktiliselt nulli. Sõnaga, olles seda mängu piisavalt mänginud, hakkategi aru saama härjavõitluse rollist ajaloos, Selle tilluke maanteeversioon sobib ka 21-sajandil just kohaliku noorsoo vaimse pinge mahalaadimiseks!

Pilt 4. Tõeline sportlane sõidab 40-ga!

Sõnaga, lisaks sellisele eestilikule meeletule rallimisele, võite ikka mõnes mägikohvikus jalga puhata, ning süsimusta ja mürkkanget kohvi juua. Hola, Espana!

Õhtul täiendasime taas moonavarusid ning tegime väikse jalutuskäigu siinsel Malaga rannapromenaadil. Pimeduse saabumine süütab siin kõigi baaride, kalagrilliputkade, kohvikute jm tuled, aga samas vallandab ka kohalikes kange spordikire. Küll lapsed, küll väiksed puhtad vanainimesed, küll suure kõhuga taksojuhid kõigutavad usinalt jooksujalga, olgu siis metallist harjutusmasinatel rippudes, küll Lasse Vireni ja Paavo Nurmi kombel 10-nete km kaupa rannal lipates.

Pilt 5. Õhtune jooksu- ja ilusolemisepromenaad.

Meie muidugi sellest end segada ei lasknud, võtsime viimase kohvi ja veel midagi ning soovisime üksteisele kena Lõunamaa öö ja reisi lõpu saabumise puhul ühe järgmise kuulsa soomlase, herr Matti, poolt maailmaklassikaks sõnatud "Bon-Voyage-Tunnet".

Homme tagasi väiksele vahvale kodumaale, hinges põlemas kirg mere ja uute seikluste järgi, olgu siis Euroopas, Aafrikas v Kariibidel. Atlandi ookean, Gibraltari väin, Vahemeri - ahoi!  Kapten Ain - maani kummardus! (vt pilti)

Pilt 6. Atlandi ookean. Pole paremat!

PS1! Aga seda, mis juhtus don Pedroga, me kirja ei panegi! Ja härra don Ramoni pole meie jaoks enam olemas!!

Ilmar