9. mai - Kieli sadam, Saksamaa.

In english see below.

Päev algas laeval toimekalt, tehti asju, mida ainult sadamas saab teha. Pesti ennnast ja oma pesu, koristati laeva ja viidi välja prügi, aga peagi kibeles seltskond kolama. Tõotas tulla huvitav päev võõras linnas. Kuigi viimasest sadamast oli möödas ainult ca 24 tundi, oskavad meri, tuul ja päike piisavalt ära väsitada, et majade vahel ja poodides ringi uudistamine tundub nagu puhkus.

Mitmel meie seast on alati ka väike ülesanne sadamas vaja täita, see on otsida üles postkastid ja suveniiripoed, et koju kohaliku pildiga kaart saata ning leida üles kõige lahedamad külmkapimagnetid.

Kiel oli nagu üks Saksa linn ikka, asjalik ja sõbralik.

Õhtusöögiks oldi laevas tagasi. Oli palju põhjust tähistada – Hoppet ei olnud kunagi varem nii kaugel käinud kui nüüd Kielis, tundsime, et teeme ajalugu. Sõime rikkalikumalt kui muidu ning samas teadsime, et senine oli alles tegelikult lihtne.

 Ees  on aga ootamas juba hoopis kurjemad veed, ehk Atlandi ookean.

 Kieli kanali tervitav majakas

 Tähistame - Hoppet ei ole nii kaugel veel käinud

 Õhtusöök Kielis

 Vaatame harivat multikat "Karu tuleb" 

 Hoppet sildunud just täpselt seal kus vanasti keisri purjekas seinud ning taamal sama-aegne  jahtklubi 

Kiel

9. may - Kiel Harbour, Germany

The morning was very busy. There were things to do which you could only do in a harbor, for example wash yourself and your clothes, clean the boat and take out the trash. But soon everybody wanted to go out to the city. It was going to be a great day in Kiel. Even though there was only approximately 24 hours past when we were last in a harbor, but the sun, sea and the wind somehow get you so tired that looking around the city and the stores seems like a little vacation.

Some of us have also a few little duties to do in every harbour. Like finding a good souvenier shop to buy a card, then find a postoffice to send the card out and then find the coolest fridge magnets in town to take back home as gifts to friends and family. 

Kiel was like most German cities – practical and friendly.

By the dinner time most of us were back on the ship. There was something to celebrate – the Hoppet had never been so far as Kiel, we felt like we were a part of making history. We had a very nice dinner and yet we knew that it had been easy so far. From now on, it will get harder, as the waters will be a part of the Atlantic ocean.