10-12. mai - Kieli kanal, Saksamaa

In english please see below.

Kielis oleku aja sisse mahtus pikk pühapäeva – emadepäeva hommik pannkookidega. Ma pole elus nii suurt pannkoogitorni teinud. Kuna hommikusöök oli hilisem kui muidu, tekkis mõnusat liikumist trümmis juba enne söömist ning mitmekesi muhedalt köögis toimetamine kulges kiiresti. Pliidil oli kaks suurt panni ja pliidi taga kokku kohati pea neli inimest.  Kuna kahtlastel asjaoludel juhtus, et üks meie külmkappidest otsustas meiega koostööst loobuda, sulas üles üsna suur kogus hakkliha. Vältimaks liha riknemist, küpsetasime kotlette, mida hiljem soojendada ja õhtuks sai hakklihakastet. Kokkuvõttes peaaegu terve päev köögis.

Alustasime Kieli sadamast sõitu esmaspäeva varahommikul, kanalist anti kiirelt luba edasi sõita, läbisime lüüsi ning asusime teele. Sõitsime sõna otseses mõttes rapsipõldude vahelt läbi, mööda lehmadest ja lammastest ja kaldal kükitavatest kalameestest.

Kanal oli põnev, stabiilselt tihe liiklus tähendas mitmeid huvitavaid, suuremaid ja väikseimaid veesõidukeid ja aluseid, mida varem pole näinudki. Tihtilugu kõrgus meie kohal sild autode või rongide jaoks. See oli vaikne kulgemine paitavas tuules ja päikesepaistes. Oli rõõmustav üllatus kui “Teeme ära” prügiseiret tehes märkasime jällekord, et hulpivat prügi üldse ei ole, sest võiks ju eeldada, et nõnda tiheda liiklusega kitsas kanalis ikka üht teist peaks leiduma.

Hoppeti parras aga kihas sagimisest. Sel laeval on omadus mitmel moel meid ajas tagasi viia. Me teame laias laastus Hoppeti ajalugu, kuid seilamise juures on väga oluline ka laeva tervis, mis omakorda on tihedalt seotud sellega, kuidas laev on ehitatud ja viimistletud. Nüüd said Merekooli poisid sellest väikese maigu suhu. Kuna meeskonna kuklas tiksub pidevalt teadmine, et reisi sihtpunkt on Vahemeri ja sealne kliima tähendab väga soolast vett, õelat päikest ja rebivaid tuuli, otsustati kasutada vaikset päeva, kui head võimalust teha ettevalmistusi raskemateks oludeks. Merekooli poisid pandi käsitsi trümmi katust lihvima samas kui seltskonna ainsad kaks naist vastutasid uue lakikihi eest. Õlitati ja tõrvati tundlikumaid kohti. Mängis muusika ja töö sujus üliheas meeleolus. Poistele oli see heaks õppetunniks ja teadmiseks, et seilamine ei ole ainult merel olek, see tähendab rohkes mahus erinevaid töid laeval. Nüüd on neil ka õrn aimdus sellest, millist vaeva on näinud Hoppetil kõik need, kes on teda lakkinud, värvinud ja tema eest hoolitsenud enne meid.

Atlandi ookean ja Vahemeri peavad aga ootama. Põhjamerel on pealt 20m/s tuultega torm. Tuli jääda tormivarju. Jõudsime kanali lõppu päeva teises pooles. Tegemist ei ole otseselt sadamaga, sildumine oli keerulisem. Leidsime koha, kus peatuda ning kapten ja tüürimees läksid asja uurima. Jõuti otsusele jääda paika parras pardaga ühe Hollandi Luciana nimelise purjekaga. On kirjutamata reegel, et vetel ollakse teineteise vastu sõbralik. Terve tee läbi kanali saime tervitada ja vastata teiste laevade tervitustele - ei olnud kedagi, kes oleks tuimalt mööda sõitnud. Nii oli ka külg külje kõrval seismine sõbralikult teretulnud.

Otsad kinnitatud, vahetati külakosti - meie poolt läks jälle käiku Salvesti tervisesalat, millele vastati koduse chilli con carne’ga. Vesteldi mereteemadel ja võrreldi laevu. Tublimad poisid lubati linna.

Oleme siin kanali lõpus vähemalt paar päeva. Kui hollandlased järgneval hommikul ära läksid, jäime sama koha peale, kinnitasime end nende dolphinite külge, kus enne oli olnud Luciana ise.

Poistele on tegemist mõnusa väljakutsega. Laeval on toimetada ainult pisemaid ülesandeid kartulikoorimise ja koristamise kõrvalt. Sain  sellest omakorda hea praktilise õppetunni, kui andsin poistele kartulid koorida, ning küsimuse peale, et kuhu panna kooritud kartulid vastasin, et samasse potti, kust kartulid võtate, sest ega pottidega laiutada ei ole. Kui kartulid kooritud, sain aga tagasi potitäie kooritud kartuleid segamini kartulikoortega. Ilmselt mu oma süü, unustasin neile nina alla prügikasti sättida.

Elektriga tuleb olla kokkuhoidlik, seega ei ole neil asja ka nutiseademetesse. Kajutid on väiksed, seal ollakse peamiselt ainult magamiseks, trümm vaikne ja hubane. 17 inimest jaotub lahkesti mööda laeva laiali, kes linna toimetama, kes raamatut lugema. See kõik tähendab omakorda, et suuremat põnevust ei ole loota. Eks näis, mis igavuses välja mõeldakse. Juba iseenesest kaldal nähaolev lehmakari  on tekitanud poistes piisavalt põnevust, et täiskavanud  selle üle lahkelt muigama panna.

Peame ootama, kui tahaks olla liikvel, kuid teeme seda siis stiilselt. Nagu J. Rockefeller vanem kunagi ütles: “ Edu saladus on teha tavalisi asju tavatult hästi.”

 Kanali maks makstud - Taxes payed 

 Kanali suurimad alused - The biggest in the canal

 Rapsipõldude vahelt läbi - In between the crops 

 Töine päev - a day full of work

 Naised vastutavad lakikihi eest - Women respondible for the varnish

 Töö sujub - The work goes smoothly

Palju ilusaid aluseid -  A lot of beautiful ships

10-12 May - Kiel canal, Germany

The long sunday and mothersday morning in Kiel harbour meant panckes. I’ve never before made such a huge pile of pancakes. As breakfast was a little bit later than it normally is, people gathered to the galley before the breakfast was actually ready. It was nice to socialize behind the stove and the pancakes got rwady so quickly. As it happened, one of our refridgerators suspiciously died and a lot of our ground meat just melted and so we also made meatballs to avoid the meat to get rotten. We can heat the meatballs later, and for that evening there was also meatsauce. All that basically meant a day in kitchen.

We left from the Kiel harbour on Monday morning. Quickly we got the permission to enter the lock and soon we were on our way! We literally sailed in between the fields of crops, we passied heards of cows and sheep and also, of course, some fishermen of the banks of the canal.

It was fascinating! The traffic was intense, we saw so many different kinds of vessels. Quite often there was a bridge above us for trains of cars. It was a mild sailing day with some wind and a lot of sun. As we were also mapping the trash in water ways for “Let’s do it” it was a really pleasant surprise, when we just couldn’t find any! We all assumed, that in such busy canal there probably is some.

There was a lot of movement on the board of the Hoppet. This ship has a uniqe way to take us back in time. We more or less know the history of Hoppet, but if You want to sail, You just got to take care of the ship. Now the boys from the Maritime school got a small experience of what it really means. Because of the destination the Mediterranean sea, our vessel has to cope with the salt, sun and harsh winds, so the crew decided to use this quiet day for some maintenance. The boys from the school had to do some sanding on the deck, and the only two women on board took care of the new layers of varnish. The crew handled other sensitive places with tar and ropes. The music was playing and the energy was good. The boys got a good lesson of that sailing is not only about being on the sea and sunbathing but it’s also about a lot of work for the ship. Now they can imagine, how hard it must have been for the builders and all the maintenance workers with this ship before us.

But the Atlantic Ocean and the Mediterranean sea still have to wait. There are almost 20m/s winds on the North Sea, so we can not exit the canal yet. But there is no real harbour here. We did find a place to dock and the captain and the 1^st mate went to get some information. The decision was to stay board-to-board with a Dutch tallship called Luciana. On the waters everyone is friendly to one another! In the canal we waved to everyone and everyone waved to us – there was no one who wouldn’t respond. So staying hip to hip was also welcomed.

When the mooring lines were attached we exchanged some welcome gifts – we gave them some “Health salad” and they gave us some home-made chilli con carne. The sailors talked about sailing and visited each other’s ships. The boys who had worked well, got the permission visit the city.

We are going to stay here to the end of the canal at least for a couple of days. When Luciana left the next morning, we stayed to the same place, just attached ourselves to the dolphins, they previously used.

It’s a nice challenge to the boys. There are only small things to do on the ship besides peeling the potatoes and cleaning. I also got a really good lesson from this when I told them to peel the potatoes and when they asked, where to put the peeled potatoes, I told them to put it in the same pot, that the unpeeled ones are (because we don’t have so many pots). When I got the pot back, there were peeled potatos in between the peels in the pot! Probably it’s my own fault, because I forgot to put them the trash can under their noses.

We are not supposed to use much electricity, so they can’t use their smartphones and laptops all the time. The cabins are small, You mostly go there to sleep, the saloon is quiet and cozy. The 17 people will spread out nicely on the the ship, reading a book or going out to the city. This means that there’s no big excitement. We will see what will be invented to get rid of possible boredness. Already the cattle of cows on the bank of the canal has made boys so excited that it really amuses the grown-ups.

We have to wait, even if we do not want to,  but at least we are doing it stylishly! Like J. Rockefeller the older once said: “ The secret of success is doing ordinary things in an unordinary way. “