7-8. mai - Ystadi sadam, Rootsi

In english see below.

Neljapäev Ystadi sadamas.

See väike Rootsi kuurortlinn oli tegelikult pisut ebareaalne. Pigem meenutas see koht mõnd võttepaika või raamatukirjeldust. Kõik väiksed majad olid justkui värske värvikorra all ja suuri või klaasist ehitisi üldse polnudki. Tänavad olid laotud siledatest munakividest, ustel, akendel ja ristteedel õilmitsesid lilleamplid. Hoppet oma hõbepurjedega sobis sellesse muinasjutu linna kui valatult. Olime ikka veel tormivarjus. Tuul vingus mastis, tundus, et me ei pääse merele veel nii pea.

Keegi oli leidnud pisut eemal ühe ulmelise meremeeste poe, levitas selle kohta infot ning kuna Hoppetile oli ka ühtteist nipet-näpet vaja osta, läksime uudistama. See koht oli pigem nagu muuseum kui pood. Muigasin omaette, kui pool Hoppeti meeskonda ennastunustavalt riiulite vahele kadus – nagu lapsed kommipoes. Seal oli tõesti absoluutselt kõike, mis vähegi mere ja laevadega seotud. Seal oli uut ja vana, päris asju ja järeletehtut, igaüks leidis midagi huvitavat. Poeskäik võttis oma aja.

Tagasi tulles kuulsime, et Hoppetit märkas üks naisterahvas, kes olla teda näinud ca 25 aasta eest Stockholmis. Juurde astunud naine teadis Hoppeti ajalugu ja laevaga olla seotud olnud ka tema vend. Nemad on ilmselt ühed paljudest inimestest, kes seda laeva nähes astuvad tagasi mälestustesse, kes ta igal pool ja igal ajal alati ära tunnevad ning kellele ta on mingil hetkel üsna palju tähendanud. 

Vastu õhtut tuul vaibus, sättisime end merele. See oli nagu pääsemine. Suund Taani vetele ja Hoppet jälle rõõmsalt lainetes. Hommiku saabudes oli meri nõnda vaikseks jäänud, et laine vaevu loksus. Tundus uskumatu, et nii palju vett kui ühte merre mahub, suudab ühekorraga nii liikumatu olla. Juba öösel manööverdasime mööda Taani tuulikutest - nagu tuledega kõrkjatest, ütles tüürimees tabavalt. Päeva peale oli merest järel vaid siirup, isegi virvendust polnud, ainult selge valge peegeldus heledast taevast ja Hoppeti pukspriidist. Tuul oli vastu või olematu seega kahjuks järjekordne purjevaba päev. Kuid selle eest leidis seltskond laeval just sellisesse kaunisse päeva sobivat tegevust. Merekooli poisid pusisid pisemaid töid teha, pleissisid ousi (aas, mida kasutatakse sadamas laeva kinnitamiseks pollaritele) ja korrastasid tekki. Kaasreisijad nautisid päikest, kaasavõetud raamatuid ning teineteise seltskonda. Pootsman otsustas kasutada vaikset momenti ning kamandas poisid üksteise järel üles masti ronima. See oli põnev ettevõtmine, paras väljakutse ning arvestades võimsat vaadet kindlasti ka vägev kogemus. Ühtäkki märkasime pringleid (väikseid delfiine), kes saatsid meid mitu tundi, tiirutades ümber laeva end vahete-vahel veepinnal näidates. Peale lõunasööki mängis Toomas tekil muhedalt lõõtsa ning hiljem luges Mathilde valjusti ette Odüsseuse seiklustest, mis siis, et rootsi keeles - sellest paremat päeva oli keeruline ette kujutada.

Liiklus oli tihe, Kiel ei olnud enam kaugel, päev muudkui venis nagu sulav šokolaad ja meeskonnal õnnestus korralikult välja puhata.

Kieli jõudsime pimedas. Tuhanded valged mastid tervitasid meid juba kaugelt. Valgustatud kaldad plinkisid erinevaid navigeerimisjuhendeid.  Sildusime ja pakkisime otsad kokku, seltskond määris peale after sun –i  ja puges tudule. Kielis tuleb nüüd ilmselt pikem peatus, kaks reisijat jätavad Hoppetiga hüvasti ning peatselt täitub nende koht uute nägudega.

Internetiga on kitsas.

 Junga mastis - A ship boy on top of the mast 

Toomas ja tema lõõts ja üks mõnus moment  - Toomas and his diatonic accordion and a nice moment. 

 Hoppeti tekk, kui on vaikne ja kaunis ilm - This is how the deck looks like when the weather is good. 

Tuledega kõrkjad - seagrass with blinking lights

Tegevust kõigil - everybody has something to do. 

Väikse pringli väike seljauim - A little dolphin

A thursday in Ystad harbor, Sweden. 

This little city of Sweden seemed a bit unreal. It was more like some scene from a movie or a chapter from a book. All the houses were little and it looked like they were under a fresh paint. There were flower arrangements everywhere. The streets were clean, made of gobble stones. Hoppet with its silver sails fitted in so well to this fairytale town. We were still hiding from the storm. The wind was whining in the masts, it seemed like the storm is not calming down soon.

Someone had found an interesting store of everything connected to the sea and ships. As there was a need for some little things for Hoppet also the crew decided to go and see for themselves. The store was actually more like a museum. It was funny to see how the crew disappeared in between the shelves – like kids in candy store. There was something for everyone. That shopping took a while.

Once we made it back to the ship, we heard about a woman who had recognize Hoppet, she had seen her 25 years ago in Stockholm. It seems that Hoppet is the kind of ship that people do not forget easily, they always know its her when they see her no matter the time or the place. There have been so many people like that woman, with memories, and there will probably be more on Hoppet’s journey.

In that evening the wind had calmed down, we set to leave Ystad. It was a little relief even though the city was beautiful. We headed to Danish waters. The next morning the sea had gone so guiet that there almost was no wave at all. It was amazing how so much water, as there is in the sea, can be so still altogether. At night we had sailed by the Danish windmills – like sea grass with blinking lights, as the 1^st mate said. And during the day there were even more of those. The sea was like syrup, not even a line of waves anywhere, only the reflection of clear white sky and Hoppet’s bow sprit. The people on board enjoyed the weather and the day. The boys from Maritime school had small jobs on deck and others were reading or socializing with each other. As it was such a quiet day, the boatswayne decided to send the boys up to the mast one by one. For the boys it was like a challenge, interesting and as the view up there was so great, it was also a memorable experience.  And then suddenly we noticed little dolphins, swimming around the boat, coming to the surface once in a while. Then after lunch there was some live diatonic accordion music on deck and later Mathilde read out loud about the travels of Odyssey,  in Swedish though – it was hard to imagine any better day than that, it would have been perfect, if we could have used the sails, but there was almost no wind at all.

The traffic was tight, Kiel wasn’t far and the day past by very slowly. The crew had a change to rest.

It was already dark when we arrived to Kiel. There was so many lights far ahead, some of them were blinking navigating directions to us. We moored and packed the ship up. The crew used some after sun cream and went to bed. We are probably staying in Kiel a little bit longer. Two of us will leave, and soon there will be someone new instead of them.

There is not much internet available.