3-5 mai. Eesti-Rootsi

In english see below.

3. mai kell 19.40 Möödusime Spithami traaversist – Hoppeti sünnikodust. Õige pea pärast seda pakuti õhtusööki. Liikus info, et kohtume "Ruhnu Karuga" – Runbjarniga, kes omakorda pikkadelt meresõitudelt juba tagasi ning parasjagu kodukandi vetes toimetab. Õhtusöögiks pakuti hernesuppi. Suurem osa seltskonnast viibis kambüüsis.

 Järsku tundsin, et mootor aeglustab käiku, teadsin kohe, mida see tähendab. Lusikas peatus poolel teel suhu, haarasin oma tormijope ning kiirustasin tekile. Sama tegid ka teised. Oligi kaunis puidust jahta, Runbjarn, oma meeskonnaga. Vastu vaatasid naerul näod, energiliselt lehvitades. Runbjarni välimuselt vanim mees hoidis kahes käes kõrgelt üleval villaste sokkide sisse mähitud pudeleid, millele oli külge seotud (väidetavalt Saaremaa) vobla. Taustal kõlas mehiseid hõiskeid, heasoovlikke manitsusi ning tervitusi vaheldumisi. Vanamees ulatas tõsiste sõnade saatel kuid laialt naeratades pudelid üle kahe laeva parda meie meeskonnaliikmele, Udule, ise seejuures rääkides midagi vananaiste sokkidest merel.  Ei jäänud ka Hoppeti meeskond võlgu, kiirelt kambüüsis koukimas käinud andis Udu vastutasuks Runbjarni meestele purgi Salvesti tervisesalatit.

Lahkuti lärmakalt, üle tühja mere hõisates, tuult purjedesse soovides. Hoiti pikalt silmsidet ning lõpuks keeras Runbjarn vööri vastassuunda, kaptenid lasid udupasunat ning sellega justkui saigi Eesti otsa.

4. mai

Olin vahis kella 6st hommikul. Seilasime keset rahvusvahelist mereteed.  Ettevaatlikult slaalomit sõites õnnestus meil tankeritest mööduda igati ohutus kauguses. Ilm tõotas tulla ilus. Otse ees oli Gotland.

Eelmisel päeval meile soovitud tuul purjedesse ka tuli. Pea terve päeva sõitsime täispurjeis. Meri vist nõustus tuulega, sest mehed, kes purjeid tõmbasid, said alatasa krae vahele merevett kui suurem laine üle parda pühkis. See päev oli nagu sisseõnnistus – pea kõik, mida purjekal teha on vaja, sai tehtud. Tegutsemine ei olnud teab mis lihtne, laev kõikus, tekk oli laintest märg ning käies tuli hoolega jälgida, et oleks kuskilt kinni võtta, kui jalgealune kaduma hakkab. Keerulisim ettevõtmine oli ilmselt topslite, ehk kõige kõrgemate purjede lahtipakkimine, selleks pidi üks mees ronima masti. Masti kõrgus on kokku 24m, ning kui laev kisub lainetes ja tuulega kreeni, kõigub masti tipp mõlemale poole vähemalt 10-12 meetrit. Mastis on toetumispind väike, tasakaalu hoida on raske, kuid töö sai eeskujulikult tehtud. See päev oli täis tegevust, eelkõige neile, kel veel ei iiveldanud. Hoppet pidas ilusti vastu ning meeskond kohtles laeva ka keerulisemates ilmaoludes aupaklikult. Kõik toimingud käivad ju käsitsi, ei mingeid aparaate, mis võimsast tuulest jõuga üle käiks. Niivõrd tugeva tuulega ei pannudki enam tähele seda vanale laevale omast kriuksumist ja kääksumist, tundus, nagu laev ise ka naudiks oma kõige loomulikumat olekut.

Meeskond kahanes õhtusöögiks veelgi. Erinevatel kellaaegadel toimuvad vahetused on oluliselt vähendanud seltskonda tekil. Laeval tuleb magada siis, kui saab. Aeg käib teistsuguse sammuga.

Merekooli jungad käisid ettevaatlikult küsimas, kas ka sadamasse juba sihime. Visbyst sõitsime mööda. Järgmine võimalus meie jaoks oligi Karlskrona. Kapten muigas, ega andnud esialgu kindlat vastust. Kõik oleneb ilmast, meil on üks kindel sihtkoht milleks on Kiel. On hea, kui meil on tormi puhul paar päeva varuks, kui seda peaks vaja minema.

Kuid jungade soov sai teoks, otsustati teha väike peatus Kalmaris. Tankida (punkerdada) laev, täiendada joogivee varusid ning seejärel, vastu ööd, teekonda jätkata. Tublimad Merekooli õpilased said kohe linnaloa, need kes nii tublid ei olnud, pidid kaasa võtma prügi, pesema laeva teki ning koristama köögi enne, kui võisid linnaloale minna. Vaht aga on vahis, nii nagu kord ja kellaaeg ette näeb. Kapten abilistega toimetasid laeva tankimist. Lõpuks sai kõik tehtud ja maa kõigil jalge alla.

 Kohtumine Runbjarniga

 Kohtumine Runbjarniga

 Laevas on alati tegevust

 Päikesetõus, 4. mai

 Top sail hoisted

 Rahvusvaheline meretee

5. mai hommik - nähtavus 22m

3.rd May 7.40 pm we passed Spitham – the birthplace of Hoppet. Right after that we had dinner, a soup with peas. There was information about meeting the Runbjarn ship, called also the Ruhnu Bear, which belongs to Vikan, like Hoppet does. So when most of the crew was down in galley, I noticed suddenly that the engine was slowing down. I knew exactly what that meant, my spoon stopped half way to my mouth, I grabbed my storm coat and went to the deck. Others did the same. And there it was, a beautiful wooden Ruhnu ship, with many smiling faces on it. The crew of Runbjarn was waving and shouting greetings. The two ships stopped side by side. An old man from Runbjarn hold two bottels, covered with woollen socks and had dried fish attached to it, he wanted to give them to the crew of Hoppet. It was a great moment, with serious words, something about old women's socks on the sea. Hoppet’s crew then had something to give in return, a jar of marinated salad. Good wishes were exchanged and it was time to move on. The crew on both of the ships hold the gaze on each other as long as they could see and then Runbjarn turned around and we continued the journey. It was an important moment.

4^th of May

 My watch started at 6 am. We were sailing in the middle of the international waterway, making slaloms between big tankers. We made it safe and had breakfast at 8am. Right after that we hoisted the sails as the wind was good. For the whole day we managed to sail like that. The crew was brave, having to fight not only with the strong wind but also with the waves coming on the deck of the ship. It was a day full of activities, basically everything you would have to do on a sailing boat, got done. Only those, who were a little bit sea sick could not take part in all the gymnastics with the sails. Probably one of the most dangerous part was hoisting the top sails. For that one of us had to climb up to the mast and open the sail by hand. The mast is totally 24 meters and if the boat rocks the mast can swing up to 10 meters from side to side. But the job got done. As Hoppet is an old ship by the basis, most of the sailing has to be done by hand. Therefore it takes a bit more from the crew and the men treat Hoppet with total respect.

By dinner time the crew had even got smaller, most of the students from Estonian Maritime school had gone to sleep. The time goes differently on the sea, you would have to sleep when you have the possibility.

The boys often went to captain, asking when would we stop in a harbour. But the captain only smiled and did not give any straight answers. It is important to us to sail as far as we can. But their wish came true, we had a stop in Kalmar, to bunker the ship and take a little brake. Some of the boys got the city pass right away, but some had to stay to the ship, wash the deck and clear the garbage, it depended on how well they had done on the sea with helping the crew. The watch though had to stay in watch the way as it was supposed to be from the beginning. But finally everybody had a chance to touch the ground.