5-6. mai, Ystad, Rootsi

In english see below.

Kalmari sadamast lahkudes teadsime, mis meid ees ootab. Taamal sähvis äike, väljas oli juba pime. Sättisime Hoppetit tormivalmis - sorisime kõik otsad mis veel sildumisest laokil, pakkisime sisse vendrid ning paigutasime kambüüsis kõik nõnda, et suure kõikumisega miski ohtlikult rändama ei kipuks. Lahkusime sadamast kiiruga, meie eesmärk oli kannatada ära väiksem torm, et suurema tormi eest pakku pääseda ja samas võimalikult kaugele edasi jõuda. Torm oli väike, kuid siiski – torm. Meile loeti sõnad peale. Tuli vältida metallist esemetest kinni hoidmist ning olla ääretult ettevaatlik laeval liikumisega. Purjed jäid seekord üles tõmbamata, sest meil läheb neid edaspidigi vaja.

Öö oli rahutu, laev kõikus, raske vihm trummeldas väljas, kostis äikese müristamist. Naasin tekile kella 4ks hommikul, kui algas minu vahikord. Vihm oli järele andnud. Leidsin taevast kuu ja tüürimehe abiga ka kassiopeia. Lained olid endiselt rahutud, tuul kiskus puhuda, Hoppet oli nagu väike valge jänes, aegajalt teise laine varju kadudes, siis järgmise laine harjal ratsutades uuesti nähtavale ilmudes.

Suurte lainetega sõitsime pea keskpäevani. Tormine meri ei andnud järele. Järsku aga seiskus meil mootor, laev jäi keset mäslevat merd hulpima. Kapten ärkas kohe, asus toimetama mootoriruumi ja kaptenisilla vahel edasi-tagasi käies. Merekooli poisid hakkasid teineteisele kohkunult erinevaid muste stsenaariume kirjeldama. Tõmmati üles foka (esimene eespuri), et laev rohkem tasakaalus oleks ja vähem kõiguks. Kõhe moment kestis tegelikult vaid mõned minutid, tegemist oli lihtsalt väikese eksitusega. Paari käivitusega sai kapten mootori tööle, kergendus. Puri kisti alla ja sõit võis jätkuda nagu poleks midagi olnudki.

Päeva lõpuks jõudsime Ystadi sadamasse, et varjuda  20m/s puhuva tormi eest. Siiani oleme sõitnud pea kolm päeva ja ööd. Kuid tunne on, nagu jääks seljataha mõned nädalad. Sadamas magada oli kummaline, kõik oli nii vaikne ja tasane. 

Meeleolu laevas on endiselt positiivne, Merekooli poisid on hakkamist täis, meeskond hoiab kokku ning õhtuti kostub ka eestipärast lõõtsamängu.

Ees ootab kaunis Taani klint ja Kieli kanal, enne aga tuleb tormil vaibuda lasta. 

 Pilt 4. mai lainest - A picture of the waves on 4th of May

Suund Kalmari sadamal, ees sild, mis ühendab Ölandit ja Rootsi mandrit - Bridge connecting Öland and Sweden

 Mahtusime silla alt läbi - We fit under the bridge

 Sildume Kalmari sadamas - Mooring at the Kalmar harbour

 Tormine öö seljataga, suund Ystadil - After the storm, heading to Ystad

Merekooli poisid Ystadi sadamas - Boys from Maritime school hanging around the docks

5.th and 6th of May, Ystad, Sweden

When we prepared to leave Kalmar harbour, we knew what was ahead of us. The thunderstorm was already on the horizon, it was dark and we could see the lightning. We sorted the ropes, packed everything which was loose on the ship up on the deck and down in the galley and headed out. It was not a big storm, but it was still a storm. We were told not to touch anything metal and move around the ship very carefully. The sails stayed down because we will need them in the future.

The night was restless. The ship was rocking hard, the thunder was very loud outside and the rain came down heavily. I went back to the deck at 4 am. By then the rain had stopped. The sky was clear, so that I could see the moon and  the 1st mate showed me also the Cassiopeia, wind was still whining in the ropes and waves were heavily crashing against the ship. Hoppet was like a little white rabbit, moving away from sight with one wave and coming up again with another.

The sea continued the rage until the middle of the day when suddenly our engine stopped. The captain woke up immediately and started to move between the engine room and the bridge. The boys from Estonian Maritime school started to exchange horrible scenes with each other, scared from the possibility of being stuck in the middle of nowhere on the sea with no engine and bad wind. The scary moment only lasted a few minutes, although it felt a little bit longer. It was just a simple mistake with the engine and the captain managed well to restart it. The adventure could continue like nothing had ever happened.

We ended up in Ystad harbour for the night, to hide from a storm with 20m/s winds. It was weird to sleep in a harbour, everything was quiet and steady.

The mood is still good on Hoppet, the crew sticks together and once in a while there some live Estonian folk music on the board played on Estonian diatonic accordion.