13, 14 ja 15 mai: Brunspüttel, Saksamaa - Amsterdam, Holland

In english please see below

Kolmapäev tõi uudiseid. Põhjamerel uluv tuul pidi järele andma, tekitades sellega meile 24 tunnise akna. Kui ma varem rääkisin ettevalmistustest merele minekuks Hoppeti pardal, siis sellega, mis nüüd tuli teha, ei andnud varasemat võrrelda. Kõik tuli kinni siduda. Jõudsime päeva esimesel poolel veel uue kihi lakki kanda trümmi katusele, seega Väike Hoppet, ehk meie jolla ning ka trapp kolisid parda äärtesse. Õhtul kaheksa paiku lahkusime lõpuks ometi Kieli kanali lõpust, linnast nimega Brunspüttel.

Mastitopis ulub taglas, tõuseb langeb laeva käil. Nagu puu mis kevadõites täitub iga viimne seil. Lained, mis meist jäävad maha, justkui sosistaksid nad "Ära vaata selja taha, kiiremalt  nii koju saad!"  – Eesti keelde tõlgitud sõnad laulust “Rolling home”

Teadsime ju, et suundume rahutusse merre, jällekord. Meil lihtsalt ei olnud valida - väljasõiduajastus pidi klappima tõusu-mõõnaga, kanali lüüside läbilaskevõimega ning loomulikult sõltusime ka ilmateatest. Elbe jõest väljumine võttis tükk aega ning esialgu suunati meid avamerele. Koledaimad lained ulatusid umbes 2 meetri kõrgusele, kuid olid täis vaibuva tormi uljust - tulid ja tõstsid laisalt Hoppeti õlgadele, et ta uuesti lainepõhja pilduda. Hoppet oli alatasa kuni 20 kraadises kreenis, edasiliikumine toimus vaevaliselt. Lained märatsesid tekil, tuul ei suutnud otsustada, kust või kuidas puhuda. Suur osa seltskonnast veetis öö magamata, koikus püsimine oli niivõrd keeruline ning suur hulk erinevat müra kostis igasse kajutisse iga laine tuleku ja minekuga. Kohati oli kambüüsis tekkinud klirina põhjal tunne, et kogu olemasolev keraamika on ühtlaselt jaotunud üle terve trümmi põranda ning puidu võigas kriuksumine pani unise pea kahtlema Hoppeti tervises.

Valmistudes vahti minema märkasin selle reisi jooksul esimest korda Hoppeti trümmi põrandal selgapanemiseks valmis seatud paukveste, see tekitas pisut kõhedust. Samas ei jõudnud ma ära oodata, et näha oma silmaga seda, mis niivõrd palju pahandust oli öö jooksul külvanud. Loomulikult oli reaalne vaatepilt oluliselt tagasihoidlikum, kui öö jooksul tekkinud kujutluspilt. 14.nda hommikuks oli sellest 2st meetrist lainest vast järel vaid pool. Ainult paaril korral veel hiilis soolane vesi pardale ning peatselt õnnestus purjed kasutusele võtta. Meie liikumiskiirus oli oluliselt paranenud, kuid eesolev päev tõotas jätkuda sama keerulistest oludes, kui oli olnud öö. Kreenisolek jäi harvemaks. Trümmi katus sädeles tiheda soolakorra all. Söömine muutus täiesti teisejärguliseks või pea olematuks küsimuseks, sest kambüüsis viibimine tähendas üldjuhul merehaigust. Enamus meist üritas öö jooksul kaotatud und tasa teha, vaid vahisolijad viibisid tekil. Olime võtnud eesmärgiks jõuda Haagi, Hollandisse, kuid see tähendas pikka teekonda ja vähemalt veel üht samasugust päeva veel, sest ilmaennustus ei kõlanud postiivselt.

Õhtuks meri õige pisut rahunes, kui poleks olnud külglaine, ei olekski ehk enam nii palju kõigutanud. Suurem osa tehtud toidust jäi järele, kes veel üleval, ronis varakult koikule. Hoppet aga rühkis väsimatult edasi, kordamööda võtsime  vapralt üle rooli ja etteantud kursi ning ootasime hommikut.

15. mai – reede. Pean spetsiaalselt kirja panema, mis päev on – kõik sulab ühte, aeg ei ole määratletav tundides või päevades, pigem punktist A punkti B jõudmisega ja see samm on mõõdetav juba meremiilides. Haagi sadam meid vastu ei võtnud, sattusime küsima just sel päeval, kui toimus sadamas üks regatt ning nõnda soovitati meil kalasadamast uurida. See ei olnud aga kuidagi mõistlik variant, kuna puudus kindlus sadama mahutavuse kohapealt. Päeva teises pooles võtsime suuna Hollandi rannikule lähemale ning otsustasime peatuda ühes neist sadamatest, aga ainult korraks.  Meil oli vaja lasta maale kaks reisijat ning võtta peale kaks uut meeskonnaliiget. Igasuguste viperuste kiuste, mis polnud kuidagi seotud meie oma tegemiste või tegemata jätmistega sattus nõnda, et sildusime Amsterdamis.

Kui on üks reis, mis on lõpuni ettearvamatu, siis see on merereis. Ning peale selliseid öid ja päevi Põhjamerel, ma arvan, et keegi ei kurda. Endiselt teame, et hullem on alles ees. Seniks aga, tere Amsterdam! 

 Uhked ajaloolised purjkad külg-külje kõrval - Awesome historical boats hip by hip

 Lehmakari meie kõrval - Very interesting herd of cows

 Üks paljudest sildadest - One of many bridges

 Üks tavaline õhtusöök - An ordinary dinner

Brunspüttel

Tormine öö - A stormy night

Lained veel järgneval hommikul - Waves on the next morning

                                      

Hoppet Amsterdamis - Hoppet in Amsterdam

Öö Amsterdamis - Night in Amsterdam

13. 14 ja 15 mai - Kieli kanal, Brunspüttel - Amsterdam 

Wednesday brought some news. The weather forecast promised us a 24 hour window. So we decided to leave in the evening, as soon as possible. Everything must be timed right - the tide, the time of the locks and of course the weather. So we knew that we are going to have some waves, which would be the leftovers from the storm on the Northern sea. But we did not have any choice. The ship was fully prepared, everything was tied down. We leaved late in the evening.

Up aloft amid the rigging
Blows the loud exulting gale
Like a bird's wide out-streached pinions
Spreads on high each swelling sail
And the wild waves cleft behind us
Seem to murmur as they flow
There are loving hearts that wait you
In the land to which you go

- A part from the song - Rolling home

It took a while to exit Elbe river and right after that we were directed to go straight out to the sea. The waves were about 2 meters high but they had the fury of a previous storm in them. The lifted Hoppet on their mighty shoulders and then spilled her back into the bottom of the waves again. The wind didn't know which direction it should blow. The waves were splashing on Hoppet's deck. Most of the crew tried to sleep but it was difficult to stay in bed. All kinds of loud noises came trough the walls of cabins. Once in a while, by the massive noise, it seemed like all the ceramics are spread out evenly on the floor and the loud squeak of the wood made a sleepy head doubt about Hoppet's health. 

When I was getting ready to take my watch in the following morning, I noticed the safety wests on the floor, prepared to be put on when going out to the deck. This was a little bit intimidating but I could not wait to see what is going on outside. Of course the realistic picture of the waves was not so awful as the imaginary one had been. There was only half of the 2 metres left, although the ship was on a 20 degree angle of heel so many times. 

There was not much interest for food, it was very difficult to do it because downstairs it started to make everybody sick really fast and most of the crew was trying to sleep anyway due to the lack of sleep on the previous night. The day just went past with not much people on the deck and with the same bad weather. 

15. may

Friday - I have to write down the days, it is hard to keep track, it's starting to melt all together, the time is not passing by hours or days, it is passing with getting from one point to another and this step is measured by the nautical miles. 

The night passed with almost the same amount of rocking of the boat. Most of us still did not get enough sleep but fortunately the weather was getting better. Our aims was to reach Haag, but it was far away and finally it turned out that we cannot stop there anyway because of a regatta going trough there. So we decided to find another harbour nearby. We decided to stay to a place near the locks of the Amsterdam canal but due to some misunderstanding from the harbour we ended up in Amsterdam itself. 

If there is a trip with the most surprises, it is the trip on the sea. Nobody is complaining about staying in Amsterdam, but we still know that the hardest part is lying ahead of us.