26. mai – Hispaania laht, La Coruna

 Peale mitut seilamispäeva Biskaial tundus isegi ankrusolek paraja puhkepeatusena. Ees oli vaikne päev, väljuda plaaniti keskööl vastavalt ilmateatele. Julgemad pakkisid peale hommikusööki väikese seljakoti ning läksid kummipaadiga luurele. Meid ümbritses metsik loodus, väiksemate teede ja paari pisikese asulaga. Kaldad oli laugete kividega, kummipaat randus kenasti ning neljakesi võtsime suuna kõrgustesse, et ankrus Hoppetit ülevalt poolt jäädvustada. Kitsas kitserada viis sirgelt üles mäkke, kuid kõikjal ümbritsev põõsastik oli agressiivselt okkaline, torkis ja kriimustas. Päike kõrvetas taevas, temperatuur oli üle 20 kraadi ning loomulikult olid pea kõigil jalas lühikesed püksid.  Meenutasime lõiku Onu Remuse juttudest, kus Jänkuonu kaeblevalt palus, et teda kibuvitsapõõsastesse ei visataks, erinevalt Jänkuonust olime meie aga tõesti hädas. Kui rada lõpuks kõrgeimal nukil lõppema hakkas, tundus korraks, et oleme täitsa lõksus. Enam aga ei olnud valida, vaade oli küll võrratu, kuid peale väikest värskendamise peatust tuli leida tee tagasi laeva. Luurasime mäe nukil muid võimalusi, kuidas pääseda alla ning leidsime aerosooliga maha joonistatud noole. Mõeldud, tehtud – asusime näidatud suunas liikuma. Loodus oli endiselt metsik, kuid rada oli selgelt olemas. Üsna peatselt jõudsime asfaltteele, kõrgemalt alla vaadates saime ka õige suuna ning jätkasime väikest seiklust.

Merereis ei ole alati vaid meri, tuul ja päike –  oluline on pääseda ka maale ja sadamatesse varusid täiendama või varjuma. Kunagi aga ei tea, millal ja kas uuesti samasse kohta tagasi saab tulla ning seepärast tuleb hankida palju mõnusaid mälestusi just selleks võimalikul hetkel. Tegime palju pilte ja nautisime loodust ja ilma. Rada viiski meid lõpuks lähedalasuvasse külakesse, seejuures, aga saatis meid trobikond maha joonistatud müstilisi nooli, millele meie aina järgnesime. Olime jõudnud nii palju madalamale, et õiget suunda vaid aimasime, ega näinud enam Hoppetit. Küsisime igaks juhuks siis kohalikult kiireimat teed oma sihtpunktini ning juhistele järgnedes selgus, et ka maha joonistatud nooled on endiselt alles. Lõpuks aga sattusime ristmikule, kus pidime minema noolele vastupidises suunas. Kell oli tiksumas juba lõunat ning meil oli siht silme ees. Tee peal märkasime huvitavaid varemeid, astusime ligi. Varemed ulatusid peaaegu rannikule, kus lauged kivid veega kohtusid. Peatusime, nautisime vaadet ning otsustasime jätkata teekonda mööda rannikut, et vältida ebameeldivat okkalist põõsastikku, mis polnud pooltki nii romantiline kui okasroosikese muinasjutt. Kividel turnimine viis laevale õige pisut lähemale, kuid kummipaati me ikka veel ei näinud. Hoppetil olevad vahid jälgisid põnevusega, kuidas meil õnnestub tagasi jõuda. Lõpuks haigutas meil ees püstloodis kivisein, nurga taga pidi olema kummipaat, edasi aga ei pääsenud. Jagunesime, otsides teed üle kivide ja lõpuks parema variandi puudumisel ikka ka läbi põõsaste. Mõned otsused ei olnud kuigi tervislikud tagantjärgi vaadates, viimased pingutused oma paadini jõudmiseks tegid paar paari jalgu ikka päris katki. Ükshaaval jõudsime kohale, kummipaat oli alles ja ootas. Meil oli seljataga kummaline seiklus. Kõik selleks, et jagada vaadet kaunist Hoppetist Hispaania lahes. Olime aga rõõmsad ja rahul hoolimata kriimustatud ja paistes jalgadest, meie päev oli olnud sisutihe ja tore. Tagasi kodupardale jõudes jagasime muljeid ning mitmed teisedki otsustasid siis samuti minna rannikut lähemalt vaatama. Merekooli poisid käisid õhtul veel ujumas ning mitmed õlad oli Hispaania päikesest punased. Keskkööl hiivasime ankru ning jätkasime teed Lissaboni, Portugali suunas. Üks Atlandi ookeani serv ootas meid. 

Hispaaniast mälestusi hankimas - Good memories from Spain

Kaunis Hoppet väikses Hispaania lahes ankrus - Hoppet anchored in a little bay of Spain

Vaid paar päeva veel jäänud koos olemiseks - Only a few days left to be together

Hoppet kõrgemalt - Hoppet from higher above

 Okkaliste põõsaste vahel - In the middle of needled bushes 

 Põõsaste kriimustused - Scratches from the bushes 

Nooled juhatamas teed - Arrows pointing our way

Tore seiklusrik rada - Nice trail to follow 

A bay in Spain near La Coruna 

After those days on the sea, staying anchored felt like a little break. The coming day promised to be quiet and peaceful as we planned to go out at midnight according to the weather forecast. But the boldes of us decided to go and look around on the shore of Spain. So we took our boat and went to catch a good photograph of Hoppet anchored in a bay of Spain. The nature was wild, the landscape had higher hills and we followed a narrow route which took us to the top of a hill.  We were looking forward for a good view. Soon it turned out that the nature was not that friendly, there were bushes with really painful needles all around us. We managed to climb up high and take some pictures but felt a little trapped then. Finally we noticed a little arrow on the ground and decided to follow it.

A sea trip is not always about the sea, the sun and the wind – reaching the land is also important but you never know whether you have a possibility to come back to that place, so it is good to look around and have some nice memories if possible. We continued our little adventure and followed the arrows, the nature was still wild but the track was clearly visible. Soon we reached a road. By then we did not see Hoppet anymore so we kept our direction only by the feeling. Just to make sure that we are following the right road, we asked for directions from a local in a little village. It turned out that those arrows had directed us well, and as we continued we still saw some of those drawn on the ground. We reached an interesting place with old ruins and we decided to take a little break. It was straight on the shore and we saw Hoppet again. As those bushes with needles were a bad experience we decided to go back along the shore, on those shallow stones near the water. It was all good until we reached a wall and our little boat was supposed to be around the corner. Again the bushes waited for us, we went trough them and some pairs of legs got scratched a lot. We reached finally our little boat, even if we were a bit injured, we were happy to have had those memories. Getting back on board to Hoppet we shared our experiences and some boys from the maritime school decided to follow our lead and some of them even had a swim even though the water was only 13 degrees. At midnight we heaved the anchor, the weather had calmed down, a part of the Atlantic ocean was waiting for us.