23-26 mai, Biskaia laht

In english please see below.

Lahkusime Brestist kiiruga, ilm oli soodne, ees Biskaia laht ja Atlandi ookean. Biskaia on üks neist kohtadest, millest on laeval palju juttu olnud, eelkõige pootsmani poolt ja seda just Merekooli poiste hirmutamiseks. Juttudel on aga tõepõhi all - selles piirkonnas on üldjuhul tegemist väga keeruliste ilmaoludega ja murdvate lainetega, mis tulevad vastu kui veesein. Olud on niivõrd keerulised, et kogenud meresõitja, meie tüürimees, palus pootsmanil isegi ankru tekil turvalisemalt kinnitada. Meie aga olime sedavõrd õnnega koos, et ületasime Biskaia sujuvalt kulgedes vaid ühe pika nädalavahetusega. Nädalavahetus sõna kõige paremas mõttes. Asusime Brestist teele laupäeva õhtul. Meid võttis vastu mõnusalt loksuv meri ja selge taevas, vaid pärituul oli ideaalist puudu. Pühapäev oli taaskord pannkoogipäev. Pannid hulkusid küll lainerütmis pliidil ringi, kuid see ei takistanud nii olulist ettevõtmist. Pidasime piknikku, mõtisklesime kergeid mõtteid ja kuulasime Onu Remuse jutte. Ehe ja mõnus kulgemine, mis sobib Hoppetile väga hästi.

Senini oli meid ümbritsev meri olnud tihedalt asustatud teiste liiklejate poolt, nüüdseks aga oli silmapiir tühi. Tegelikku tühjust aga merel ei eksisteeri, igas hetkes leidub ümbritseva looduse vingerpusse või ilmastiku väikseid imesi ning peagi selgus ka, et tõeline Eesti kaljas Hoppet ei olnud üldse üksi selles kuulsas lahes. Meid saatsid pidevalt lõbusad delfiinid, hullates laeva pukspriidi all või näidates end laeva kõrval, hüpates kõrgele veest välja. Merekooli poisid üheskoos meeskonnaliikmetega muhelesid vööris delfiine vaadates. Sama päeva õhtu oli elamuste poolest aga lausa unenäoline. Pilkase pimeduse saabudes märkasid poisid, et vees on taas see helendav plankton ning delfiinid jälle meiega. Avanes kummastav, maagiline vaatepilt helendavate piirjoontega, vees vaevata liikuvatest, graatsilistest olenditest. Nägime neid vee peal ja vee all, nende liikumistrajektoore lähedal ja kaugel, vahtisime vaimustunult ega hoolinud jahedast õhtusest tuulest ega niiskusest. Hoppeti tekitatud lained omakorda sädelesid nagu esimene lumi tänavalaternate all ning taevas kumas viltune kuu.

Järgmine päev oli jälle pühapäev. Ühel Merekooli poistest oli sünnipäev, ehk  põhjust jälle pannkooke teha. Parema puudumisel valmistasime ka tordi pannkookidest. Kogu seltskond rivistus hommikusöögi eel kambüüsi, et laulda sünnipäevalaul. Pootsman ilmus välja paberi ja pudeliga ning andis kõigile ülesandeks kirjutada üles oma soov sünnipäevalapsele, kodustele või merejumalale - kuis kellelegi sobis. Kõik kirjutasid, kapten andis allkirja, paber rulliti kokku ning pandi pudelisse. Pudel kirjaga visati pidulikult üle parda, kuna Hoppet oli jõudnud oma teekonnaga Genovasse poole peale. Tegemist on ühe rituaaliga, mis pärit Pommernilt – Ahvenamaal seisvalt raudlaevalt.

Poisid sõid kõhu pannkooke täis ja käsutati kohe pardale purjeid tõmbama, sest lõpuks ometi oli soodne pakstaaktuul meid saatmas ning tegi seda stabiilselt meie teise pühapäeva lõpuni. Purjed tulid üles juba oluliselt kergema vaevaga, kui varemalt – poistel on selgemaks saanud Hoppeti purjede nimetused, nende soodid, vallid ja neervallid, jäärdid ja kontrasoodid ning vajalikud sõlmed. Laev liikus edasi suurel kiirusel nurklikest, meetristest lainetest hoolimata, meeskond muheles ja päev möödus hoogsalt. Endiselt saatsid meid delfiiniparved, kuid uus tulija oli väike pääsuke, kes ilmselt ahtris Eesti lippu nägi ning meie grootpoomile tiibu puhkama tuli, meenutades meile parasjagu algavat Eesti suve. Hiljem siiski vist pääsuke mõistis, et Eestini on veel natuke lennata. Ilm oli võrratu, päike joonistas triibulisi varje laeva tuult täis purjedele. Hoppetil kohe on selline aura, et olemine on kõigil mõnus ning nurisemist näeb üliharva. Pühapäevale järgneva teisipäeva hommikuks olime jõudnud juba Hispaania lähedale, ilmateade lubas aga tormi. Otsustasime varjuda La Carunja lähedale väiksesse lahte. Sadamasse meil polnud asja, lasime aga ankru vette ja märgistasime laeva vastavalt päevamärkidega.

 Biskaia lahe delfiinid - The dolphins on the bay of Biscay

 Hilisõhtune lahkumine sadamast - Late evening, leaving from Brest

 Kiri pudelis, Hoppet on poolel teel - A letter in the bottle, Hoppet is half way there

 Sünnipäevalaps Raigo - The birthday boy Raigo

Delfiinid Hoppeti pukspriidi all - Dolphins under bowsprit

The bay of Biscay

We left Brest in a hurry, the weather was good and the bay of Biscay and the Atlantic ocean were straight ahead of us. The bay of Biscay was talked a lot about in the ship, mostly by the boatswain to scare the boys from Maritime school. But the stories are true, the bay is usually very complicated to cross, the waves are crushing and the weather is difficult. Even so that the 1^st mate asked the boatswain to tie up the anchor on the deck, to prepare for the sea ahead of us, this usually means really difficult conditions. But we were so lucky that we just wended our way and crossed the bay with one big weekend. We headed out late in the evening on Saturday, we were welcomed by little waves and clear sky. The next day was pancake day, even though the pans were moving around on the stove. We had a picnic, we thought some easy thoughts and listened to Remuse’s stories. This kind of peacful sailing suits well to Hoppet.

Until then, the sea around us had been busy with traffic, but now the horizon was empty. Still, there is no real emtyness on the sea, there are always moments with little amiracles by the nature or the weather. So the true Estonian scooner was not really alone, there were hurds of dolphins following us, jumping out of the water and playing under the bowsprit. The Maritime school boys along with the crew stayed in the bow and watched the dolphins for a while, with a smile on their faces. The same evening was even more magical – again there was the glowing plankton, but this time it was along with the dolphins. The silhouettes of those beautiful creatures were bright green and blue in the water, we could see them deeper down and near the surface, and their trajectories while they were swimming away. It seemed that this was more mystical, than a human imagination could produce. The waves from Hoppet were full of glitter, like the first snow under the street laterns. We were watching this wonderful event for a long time, not caring about the chill of the evening, nor the gold moisture, the sky was glear and the moon was over us.

The next day was Sunday again, because one of the boys from Maritime school had a birthday, this was good enough reason to start the day with pancakes again. Everybody gathered to sing the birthday song and then there was time for one serious ritual, because Hoppet was exactly half way there to her destination. The boatswain game out with a sheet of paper and a bottle. Everybody wrote down their wishes, the captain signed the letter and inserted it to the bottle. The birthday boy had the honor to send the bottle over board. This ritual has come to us from Pommern – a great cargo ship from Aaland which used to sail to Australia. Right after breakfast the boys were told to gather up on the deck and hoist the sails. We finally had the good strong quartering wind for the whole day. We still had the dolphins with us, but a new friend was a little swallow, who probably saw the Estonian flag and had a stop on the main boom, until it noticed that this is not really Estonia yet and flew forward, as there was a long way to go. The weather was wonderful, the bright sun was drawing nice shadows on Hoppet's full sails and the mood on board was very good. Hoppet has this kind of aura which makes everybody feel nice, there has been almost no bad temper at all among us during this time. We reached Spain on the following Tuesday, but the weather forecast promised some storm, so we hid to a little bay near La Carunja. We had no business to a harbour so we let go anchor and enjoyed the view of a wild nature over the water on the nearest shore.