28 mai – 1 juuni Hispaania-Portugal, Lissabon

 In english please see below.

Järgmiseks hommikuks oli Hoppet järsku Lõuna-Eestisse sattunud. Uimaselt loksuvad Atlandi ookeani lained meenutasid meie oma armast kuppelmaastikku ning vee rohesinine värvus veelgi elavdas seda kujutluspilti. Hoppet mahtus tervenisti kahe pooleteisemeetrise laine vahele ära, enne kui uus laine tuli, laeva üles tõstis ja teisele kursile, teise asendisse paigutas. Päike oli kõrgel meie kohal, tüürpoordis avanes hoomamatu vaade ookeanile, pakpoordis aga ilmestas silmapiiri Portugali ranniku vahelduv maastik. Muidu nii muhe minemine - puudus oli aga endiselt pärituulest. Merekooli poisid nokitsesid viimaseid otsi pleissida, meeskond korrastas purjeid ja hooldas masinaruumi.

Neljapäeva andis pootsman Merekooli poistele vabaks – viimane päev merel, las päevitavad. Hoppeti tekk nägi järsku välja kui valgete hülgete pesitsuspaik. Keegi ei liigutanud väikest varvastki, kui vahikorrad välja arvata. Meeskond aga valmistus järgmiste reisijate tulekuks ja sildumiseks Lissabonis.

Lissaboni jõudsime öösel. Need, kes sildumise maha magasid, nägid hommikul trümmist väljudes hoopis uut ja huvitavat vaatepilti. Hoppetit ümbritses kirju, kihav linn. Uudistamiseks aga väga palju mahti ei olnud, pootsman käsutas kogu seltskonna kokku ning selgitas eesoleva päeva ülesandeid. Poiste viimane päev laeval tähendas põhjalikku suurpuhastust, ei mingit linnaluba, enne kui viimanegi saiapuru on madratsi alt ära pühitud ja toalett on kena kui sisustuspoe  näidis. Kõigi üllatuseks ei tekitanudki see päevaplaan mingeid viltuseid nägusi või varrukasse summutatud nurinat. Poisid askeldasid nagu töökad sipelgad energiliselt, aeg ajalt kitsas ruumis teineteisega kokku põrgates. Pootsman juhendas, varustas koristusvahenditega, õiendas, kui kuskilt jäi midagi vajaka ja tuletas meelde, et autasuks on linnaluba.

Laev sai korda. Osa meeskonnast käis linnas laeva varusid täiendamas ja Volvo Ocean Race’i külastamas, mis parasjagu Lissabonis uut starti ootas. Naastes leidsid nad eest puhtusest läikiva laeva. Isegi madratsid olid tuulutatud, tekid klopitud, peegel vetsus puhas ja köögi kraanikauss läikis. Poisid said loa minna linna, tulid aga õhtusöögiks tagasi ning nõudsid grupipilti. See oli aeg jätta hüvasti. Sõime, jagasime viimaseid muljeid, erksamaid mälestusi sellelt reisilt ja plaane tulevikuks. Peale söömist vaigistati üleüldine kära – poistel oli ühtteist öelda, pidulikult tõusti püsti ning peeti kõne. Kogu seltskond vakatas ning kuulas huviga. Kõne sisuks oli suur ja siiras tänu Hoppeti kaptenile, meeskonnale ja Puulaevaselts Vikanile sellise võimaluse ja usalduse eest laeva pardal kuu aega õppida. Tänu võeti meeskonna poolt vastu hõisete ja aplausiga. Kuid nüüd kasutasid juhust ka pootsman, Udu ja tüürimees. Nad kiitsid poisse, julgustasid jätkama samal teel, lõpetama kooli ja hoidma endas alati neid väärtusi, mis selle lühikese kuu jooksul, Hoppetil olles neile külge oli jäänud. Kui vaid mõni uus puupea (puulaeva armastaja) sellest grupist sirguks, oleks kõik viimase peal. Lõpuks kustutasime trümmis kõik tuled ning vaatasime üheskoos reisi jooksul tehtud pilte, selleks kulus pea poolteist tundi. Iga natukese aja tagant kostus meie seas naerumuginat või ahhetamist, mis seotud mõne jäädvustatud hetkega laeval. Lõpuks tegime juba pimedaks läinud õhtus grupipildi. Kapten ja tüürimees surusid poistel kätt ning meeskond kallistas esimesi lahkujaid. See oli emotsionaalne hilisõhtu Lissaboni tänavalaternate all - isegi tuul oli selle peale vakatanud ning ükski taglas ühelgi alusel enam ei vilistanud.

Oleks võinud arvata, et poiste minekuga tekib laevale harjumatu vaikus ning palju üleliigset ruumi, kuid nii see üldse ei olnud. Ootasime Portugali Eesti Saatkonda ja nende korraldatud väikest kokkusaamist - “Pidu vanalaeval Hoppet”. Vahepeal olid aga laevale saabunud ja saabumas ka uued kaasasõitjad, kes täitsid omakorda Merekooli poistest tühjaks jäänud kajuteid. Laeva tekk nagises sõprade rõõmsate tervituste ja taasnägemise eufooria all. Peo alguseks oli seltskond suur ja kirev. Pardal oli inimesi, kes on Hoppetiga olnud aastaid, tema taastamisest saadik, kui ka neid, kes polnud teda kunagi näinud, polnud Eestiski kaua viibinud, ning omakorda rõõmustasid võimaluse üle taas vabalt kasutada oma emakeelt. Peeti paar mõnusat kõnet, räägiti Hoppeti ajaloost ja tulevikust, eesmärkidest ja unistustest. Pealelõunal alanud olemine kestis pimedani välja, õhus oli head energiat, sõbralikku jutuvada ja palju, palju häid soove reisi jätkajatele. Lõpuks jäeti uuesti hüvasti, vahetati kontakte ning anti lubadusi olnut korrata.

Sama päeva õhtul pidi Hoppet väljuma Gibraltari suunas, kuid seal valitsevad tuuled tõotasid vaid suurt kütusekulu ning olematut edasiliikumist. Väljasõit lükati edasi. Meeskond aga parandas selle ühe lisapäevaga katkise ankrupeli, mille jalg ühel tormisel õhtul Põhjamerel murdunud oli, ning uued reisijad said võimaluse korralikult sisse elada. Värviti laeva teist väliskülge ja puust nikerdatud nimesilti ning peeti mõttetalguid, kuidas laeva Vahemerel päikese eest kaitsta (!). See tähendas Hoppetile veel üht muhedat, kuid eelmisest vaiksemat ja töökamat päeva uue pere seltsis. Portugalis olek oli pisut nagu paradiis - üsna odav ja hõrgutav toit ning selle juurde sobiv hea vein ja soojad õhtud. Päeva lõpus mängiti kitarril Eesti ja välismaa lugusid, lauldi ja tantsiti üheskoos hilisõhtuni.

Kui olin värvised käed enam-vähem puhtaks saanud avanes mul võimalus anda Alar Schönbergile isiklikult üle blogi kirjapulk. Selleks korraks ongi kõik. Kodus ootab mind ilus Eesti suvi (ja piiramatu ligipääs ehtsale mustale leivale). Oleksin justkui astunud läbi klaasukse teise reaalsusesse, mis muidu argine ja hea, kuid kus Hoppet on üks armas täpikene arvuti ekraanil liikumas Vahemere poole ja mind peatselt tagasi ootamas. Mul on hea meel, et blogi ja uute sõprade vahendusel kuulen tema tegemistest ja olemistest ning soovin, et vastutuulel enam laevale asja poleks. Tervitan teid kõiki, jään igatsema Hoppeti perekonda ja armsaks saanud laeva ennast.

“ Ma ei saa kontrollida tuult, kuid ma saan seada purjeid!”  (Ricky Skaggs)

 Vaade Atlandi ookeanile - A view to Atlantic ocean

 Valged hülged reas - Like white seals in a row

 Lissabon ja Hoppeti meeskond - Lisbon and Hoppet's crew

 Vanad sõbrad näevad taas - Old friends meeting again

 Laeva kokk Pekka ja Udu taaskohtumine - The chef of Hoppet Pekka meeting Udu again

 Lissabonist ei saa küll - Can't get enough of Lisbon

 Grupipilt Merekooli poistega pimedas Lissaboni õhtus - Group picture with Maritime school boys in dark Lisbon night

 Volvo Ocean Race Lissabonis - in Lisbon

 Alar Schönberg rääkis Hoppetist, Kaisa Musso, Eesti Saatkonnast, tõlkis portugali keelde - Alar Schönberg talked about Hoppet, Kaisa Musso, from Estonian Embassy, translated it into portuguese 

 Pidu vanalaeval Hoppet - An event on Hoppet

 Laeva külje värvimine - Painting the other side of Hoppet 

Jätan Hoppetiga praegu jällenägemiseni - I say see you soon to Hoppet

28 may – 1 june - Spain - Portugal, Lissabon

On the next morning it seemed that Hoppet had arrived in Southern Estonian hill country as those lazy ocean waves looked like little hills. Hoppet managed to fit entirely in between two separate waves when another wave came and lifted the ship to put it back in a different position. The sun was high above us, in the starboard there was an amazing view to the ocean and the portside horizon was colourful with Portuguese coastline. The maritime school boys had little jobs to do with the ropes and the crew mended the sails and the machinery. The boys had the next day off, as it was their last day on the sea for this time – rest and tan, said the boatswain. The deck of Hoppet suddenly looked like a nest of white seals. The crew prepared for docking in Lisbon and having new people on board.

We made it to Lisbon in the middle of the night. Those who slept while we were docking had an interesting view in the morning, being in the middle of a colourful and lively town. But there was no chance to go to discover the city, the boatswain gathered everyone together and explained their duties. It was time to clean the ship totally, as the boys from Maritime school were leaving. They had to clean every little corner, make the toilet shine as new and leave things even better as they were when they came on board and no city pass until all this is done. It was surprising that there was no whining from the boys. They worked with good energy, pumping into each other once in a while in the tight area of the hold. The boatswain helped boys with necessary equipment and kept an eye on the job. The crew went to town to get some supplies for the ship and to visit Volvo Ocean Race as it was waiting for the next start in Lisbon. When they came back the ship was shining. The boys could go and visit the city but they were all back by dinner time.

We ate, talked and felt good. When everybody had eaten, they boys asked for silence. They had a speech to make. They thanked sincerely the captain, the crew and the Wooden Ships Association Vikan for the opportunity and trust to stay on Hoppet’s board and study for a month. Their gratitude was greeted with strong applause and cheering from the crew. The boatswain used the moment and said a few words himself along with Udu and the 1^st mate. They praised the boys and told them to keep doing what they do, to remember the values learned on Hoppet and to finish their studies. As long as some of them would stay in love with the wooden ships everything was wonderful. Then we turned all the lights out and looked at all the pictures made during the trip, with gasps of wonder and laughing at nice moments. Then the boys asked for a group picture, which we did in the darkness of the late night. Now it was time to say goodbye The captain and the 1^st mate shook hands with boys and the crew hugged them. It was an emotional night under the streetlights of Lisbon, even the wind had silenced and the riggings of all the boats did not whistle.

You could imagine that when the boys left, the ship had turned quiet and there was too much space, but it wasn’t so. We were waiting for the Portuguese Estonian embassy and their little event on Hoppet’s board. But in the meantime the new travellers had arrived and were arriving. The deck was squeaking under cheerful and euphoric greetings in between friends and newcomers. When the event started there were so many people. Those who had been with Hoppet since the restorations and those who had never seen her before, who had not even been to Estonia for a long time and were happy to have a chance to talk in their mother tongue again. There were little speeches about Hoppet’s history and future, her goals and dreams. The event lasted until late in the evening, there was real good energy in the air, friendly chit-chat and a lot of good wishes for those who will continue with travelling with Hoppet. Finally everybody said goodbye, we exchanged contacts and promised to repeat the event.

Hoppet was supposed to sail out to Gibraltar that evening, but there were strong winds in the channel and it meant impossible conditions for the ship so Hoppet stayed for another day. It meant a good opportunity for the crew to repair the windlass, which had broken on the North Sea and the newcomers had a chance to fit in properly. The other side of the ship was painted along with the carved wooden nameplate. Being in Portugal was similar to paradise, the food was rather cheap and very tasteful, the wine was good with it and the climate was warm. We played a guitar, sang and dance together in the evening.

When I had cleaned my hands from the paint I had a chance to personally give over the blog to Alar Schönberg. For me, for now, this is it.  A beautiful Estonian summer is waiting for me at home. It is like stepping through a glass door, to another reality, back to my daily life where Hoppet is a little dot on the computer screen on her way to the Mediterranean sea and waiting for me to come back. I am so happy that through this blog and my new friends I can follow Hoppet’s doings and I wish for more backwind for her. I say hi to everyone and I will miss Hoppet and her family, who have all become very dear to me along with the ship.

“I can't control the wind but I can adjust the sail.”  (Ricky Skaggs)