Hoppeti Ülestõusmispüha

In English please see below.

24-27. märts, Sürakuuse, Sitsiilia - Sliema, Malta

Keskmist mõõtu torm Sürakuusel tuli ja läks. Need, kes me parasjagu Sitsiilia avarustes seiklemas polnud, olime valves, Hoppetil silma peal hoidmas. Tugevamad tuuled kipuvad tihtilugu sadamasse elu juurde tooma. Erinevad alused, mis halva ilma eest varju otsivad, pakuvad kohalikele kalalaevadele ja väikejahtidele vaheldust. Sürakuusel sattus Hoppeti kõrvale uhke jaht, mis siiski ilmselt ehitatud linnuluust. Selle mast ulatus nii kõrgele, et vajas kolme komplekti saalinguid ning jahi all pani vee helendama värviline põhjavalgus. Jaht saabus sadamasse hilisõhtul ja juba järgneval hommikul oli meie Udu platsis jahi meeskonnale abikäsi ulatama. Maru ja lained nügisid nurga peal seisvat linnuluust jahti palju vihasemalt kui Hoppetit. Jahi reisijad evakueeriti, pardale jäi vaid kaheliikmeline meeskond. Kui aga otsad kindlustatud ja jaht kontrolli all, tuli meeskond Hoppetit uudistama. Kutsusime nad lahkelt sisse, sakslasest kapten ja ameeriklasest esimene tüürimees olid siiralt vaimustuses meie kaljasest. Jagasime nendega Hoppeti lugu ja saime vastuseks ausa lugupidamise. Ole sa või linnuluust jahilt, kaljas Hoppet suudab ikka võluda. 

Tormi vaibudes tänasime Püha Nubilust taevamanna ja Hoppeti päästmise eest ning otsustasime, et väikest võitu on vaja tähistada. Külastasime kohalikku turgu ja tassisime pardale erinevat sorti molluskeid, muid vee-elukaid ja eksootilisi puuvilju. Köök lokkas, tugevad, meelierutavad lõhnad täitsid trumli. Vahepeal astusid taas pardale ka need, kes just väikselt Sitsiilia seikluselt saabunud ning kui nad juba laualt erinevaid mereande leidsid tuli kiitusi kokale kamaluga. Kohaliku toidukultuuriga tutvumine on ju kohustuslik igale enesest lugupidavale turistile, mida eestlased loomulikult on, olgu see mollusk siis elav või surnud. Õhtu sai rikkalik mitte ainult maitseelamuste ja keelekaste vaid ka üldise meeleolu poolest. 

Nädal hakkas täiesti märkamatult lõppema. 25 märtsi reede algas Hoppeti jaoks veel Sürakuusel kuid keskköö saabudes oli kaljas juba Vahemerel, Malta kanalis. Enne väljasõitu aga andsime laevale uue kihi valget värvi ja poleerisime vasest laevakella, mis on eriliselt keeruline töö, sest on ju üldlevinud teadmine, et kes laevakella asjata helistab, see maksab õhtul kinni kõigi joogid. Väljasõidu ajaks olid kõik reisijad kohal, pardal jagati seiklusmuljeid Sitsiiliast ja arutleti kohaliku rahva omapärade üle, mille hulka kuulus ka asjaolu, et tavaline rendiautokindlustus kehtib igal pool mujal Sitsiilias peale Catania kesklinna, mis Sürakuusest mõnekümne kilomeetri kaugusel. Tegime asjadest omad järeldused, vürtsitasime võimalikke variante eht eestlasliku huumoriga ja võtsime suuna hoopis Maltale. Üsna varsti peale väljumist kohtasime ka uudishimulikke delfiine, kes siiski leidsid, et meie 6,4 sõlme ei ole piisavalt väljakutsuv ja pikemaks nad meiega seekord ei jäänud. Tegime õhtusöögi päikeseloojangus teki peal, taustaks igati sobiv Truudusetu Julia kohaliku Santa Lucia asemel, mitte, et nad teineteisest palju erineksid.

Keskkööks oli end taeva sättinud täiskuu. Tüürivahi lõppedes viskasin tekile selili ja vaatasin, kuidas Hoppeti kaks masti joonistasid tähtede vahele kaarduvaid siksakke. Mõned tükid pilvi vahtisid mastide vahelt vastu ja kuu tegi vahutavale merepinnale valgusjärvi. Hoppetile keset merd eksinud nahkhiirt me kinni ei püüdnud, lasime tal pisut hinge tõmmata ning näidata siis kus ta kodu on.

Malta öö võttis meid vastu pool tundi varem kui olime arvanud, sildusime tuttava kai külge, Valletta kõrvale, Sliema kesklinna. Kell oli peaaegu 4 laupäeva varahommikul. Arvasime, et kohalikud saavad juba öö möödudes teada, mis neid meie saabumisega tegelikult tabas, kuid selgus siiski, et olenemata sellest kui hoolega me terve laupäeva oma kohalolu püüdsime välja näidata, avastati meid alles pühapäeva hommikuks. Meie külastuse puhul korraldatud pasunakoor, paraad, lehvivad lipud ja kahuripaugud saabusid üheagselt koos uute reisijatega. Nimetasime selle kerge kohaliku ajaviite tõttu käesoleva pühapäeva ümber Ülestõusmispühaks. Uued reisijad said meie laeva ainumase pühaduse, Udu, poolt pühitsetud, olles sellest hetkeks isegi pisut kohkunud, kuid nüüd võib Hoppet taas suunduda Sürakuuset vallutama. 

Oli mõnus, aitäh. Teele

Linnuluust jaht tormi käes - The yacht made of bird bones, fighting with the storm

Väikse võidu õhtusöök - The victory dinner 

Väikse võidu õhtusöök - Victory dinner

Kohanemine Sürakuuse eluga - Adapting to the Syracuse life

Pühade - eelne muuseumikülastus - Visiting museum before the holidays

Hoppeti hoolitsused - Taking care of Hoppet

Delfiine püüdmas - Catching an eye on dolphins

Delfiininäide - An example of a dolphin

Õhtusöök päikeseloojangul - Dinner during sunset

Päikesetõus Maltal - Sunrise in Malta 

24-27 March - Syracuse, Sicily - Sliema, Malta

A medium sized storm on Syracuse came and went. Those, who weren’t out discovering Sicily, were on watch to make sure Hoppet was alright. Stronger winds usually bring more life into harbours. Different vessels come to find shelter from the harsh weather and bring variety into local small yachts and fishing boats. On that evening a beautiful yacht, with a mast as high that it takes three sets of crosstrees and made probably out of bird bone, came right next to Hoppet. The next morning our Udu was already making acquaintance and offering help the yacht’s crew. The winds and waves were much harder on the yacht than on ours as it was right out on the corner of the quay. The passengers got evacuated and only the two members of the crew stayed behind. Once the yacht was properly secured with double lines, the crew members came to check out our Hoppet. A German captain and an American first mate were kindly asked to come on board and look around. We introduced Hoppet and it’s history and the quests were sincerely impressed. You can come from a boat made out of bird bone, but Hoppet will always find a way to touch you. 

Once the storm passed we thanked the Holy Nubilus from the manna from heaven and for the safety of Hoppet and decided to celebrate our little victory. We went out to the local market to buy mussels and other different sea creatures and exotic fruits and took it all on board. The galley soon smelled of delicious food and even those who just arrived from discovering Sicily couldn’t hold back to praise the cook. It is mandatory to get to know the local food culture especially for a real tourist with self respect, as Estonians usually are, no matter if the mussels are dead or alive. The evening became plentiful not only by the tastes of food and drink, but also for the ambience in the ship. 

The week started to end too soon. The 25th of March, Friday, started for Hoppet in Syracuse, but in the midnight the galeas was already in the middle of the Mediterranean sea, in the Canal of Malta. But before we could set sails, we gave Hoppet a brand new layer of white paint and cleaned the bell, which was especially hard work, as everyone of course knows if you ring the bell without a good reason, you have to buy drinks for everyone. For the departure, all quests were back on board, exchanging impressions of Sicily and discussing the curiosities of local people, for example why is the regular rent car insurance valid everywhere else in Sicily but not in the city centre of Catania, which is near Syracuse. We made our own conclusions, spiced them up with Estonian humour and headed to Malta instead. The dinner was served on deck during the sunset.

In the midnight the moon had set himself up in the sky. I lay on deck after the end of my watch and gazed the masts drawing half circles between the shining stars. Some pieces of clouds gazed back at me between the masts and the moon spread little lakes of light on the wavy sea. We did dot catch the bat, who had got lost in the middle of the sea and rested on our gales, we just let it show us it's way back home.

We arrived to the Malta night half an hour earlier than expected, we docked next to Valletta, in the city centre of Sliema, it was almost 4 a clock in the early morning. We figured that the locals would know what has hit them in the morning as we came, but as hard as we tried during that Saturday, they didn’t notice us before Sunday morning when the trumpets sang, the cannons shot, the flags flapped and the parade came to greet us. So we named it the Ascension day. Soon our guests arrived and the only holy on board - Udu - consecrated the quests, who at first were are little shaken though. Now Hoppet was ready to go and conquer Syracuse again. 

It was awesome, thank you. Teele