Päikeseline Ahoi!

Vana-kooli klassikud mäletavad kindlasti J.M.K.E: loomingust lauluridu:

Rahva Hääl ei valeta,

Ei suitse ta suu… .

Seepärast võtan nüüd kiiresti kokku Hoppet`i Maltalt Sardiiniasse seilamise. Kes see vana asja ikka meelde tuletada tahab… .

Pisikese teemavälise osana vahepealne seiklus Istanbulis, kus oli Tallinnast Maltale lendamise vahepeatus. Kiituseks pean märkima türklaste lennufirma tegutsemistahet. Kuna esialgselt pidin kahe lennu vahepeal ootama 20 tundi. Kahjuks aga oli mingi segadus tekkinud nende broneerimissüsteemis ning mind paluti tulla lennujaamas firma esindaja kontorisse. Ise kartsin, et ju siis muhu musta leiva ning kilukonservide kohver ometi mõõda maailma rändama pole omapäid läinud. Härrasmees laua taga aga oli ise samuti veidi enam ähmi täis, kui hakkas rääkima, et just minu lennule on tehtu ülebroneeringud. Lõunamaalase temperament õnneks hakkas koheselt pakkuma ka lahendust, milleks oleks öö veetmine 5 tärni hotellis ning edasilend toimuks varem, kui ise olin soovinud. Ka just nimelt selle sama varasema lennu kompensatsiooniks vahetavad nemad minu tavapileti esimese klassi pileti vastu ning Valletasse jõudes kompenseerivad transpordi minu poolt määratud punkti. Mnjah, isegi sellise pakkumise juures olin ikkagi mures oma leiva/kilu kohvri edasilendamise üle. Ka see lubati sama lennukiga kohale saata.

No kui ikkagi vaja murest välja aidata, siis olin pakkumisega nõus. Tegelikult oli päris esimene kord kogeda, kui auto tuleb lennukitrapile vastu ning pead üksinda esimesena lennukist lahkuma, samal ajal on kogu lennukitäis rahvast ootamas. J

 Tagasi laevas!!! Vahepeal oli toimunud osaline kultuurisaadikute vahetus, ka toidumeister  (no tegelikkuses tahtsin muidugi Peetri väljendit „toidutola“ kasutada) uus. Viimaseid hetki oli veel pardal meie noorim naeratav meremees Elio. 

Hea, et Rauno ja kapten Ain laevas olid, muidu oleks veel mingisuguseks vööraks sissetungijaks tembeldatud. Viimast päeva seisis laev veel samas kohas, kuna juba 20. juulil lahkusime. Meie järgmiseks peatuseks sai San Paw`li laht, kuhu jäime ka ankrusse. Õhtul käisid kõik itaallased ametliku kultuuriosaga tegelemas ja laeva saabusid juba eelmisest hooajast tuttavad soomlased Viktor ja Maria. Äge, et taas paar põhjamaalast on laeval, kellega juba oleme ka varasemalt koos seilanud ning kes elasid pardal kogu tormise hetke Peterburist Hanko kaudu Tallinnasse, hiiumaale, saaremaale kuni Helsinkini. Nüüd aga olime täiesti teistsuguses ilmaoludes. Ainult öösel on +25 C Päevased temperatuurid pole kahjuks enam mõõdetavad, kuna kajuti kraadiklaas ulatus ainult +50ni ning see on juba ammu ületatud. Ankrus olles kindlasti ujumine.

Kui loodad vees veidi jahutust saada, siis päikeseloojangul on see täiesti võimatu - tõesusmaterjalina pilt vee temperatuurist.

21. juulil sai edasi sõidetud kohta mida kohalikud elanikud teavad seostavad filmiga „The Beach“, kaartidel aga seisab nimi Golden Bay.

Oh „deem“ kus nüüd oleks vaja osavaid kirjameistreid. Selle koha kirjeldamiseks pean kuidagi sõnavara laiendama, et reaalset pilti ette manada. Sissesõit lahesoppi kaljude vahelt, mis on umbes 50-100 meetri kõrgused ning kus lained murduvad kaljude vahel. Sees,

Põhi paistab imeliselt selgelt. Ankur vette ja kogu 8 meetrit paistab uskumatult selgelt läbi. Tõesti on absoluutselt kõik läbinähtav. Müstika.

Öösel tagasi San Bawl`i. Järgmisel päeval külastasime Ramla beachi. Ja taas sama müstiliselt puhas ning klaar vesi.

22.07 täpselt 00.01 panime otsad kinni taas Bormla`s, kus toimus viimane „Sbarchi Landing“ etendus sama kuupäeva õhtul. Päeval selgus, et paar inimest on päikesevannidega liiale läinud. Õnneks sai kogu kultuuri etendamine ilma kadudeta ära etendatud.

24. juuli keskpäeval andsime otsad lahti Maltal ja võtsime suuna Lampedusa saarele. Üle pika aja saime taas purjedest soola välja raputada. Positiivse poole pealt teenime kindlasti plusspunkte kõikide „kalade õiguste eest võitlejatelt“, kuna päikeseloojangul korraldasid meie reisijad mõlemas pardas kalade toitmise võistluse. Osavamad suutsid omapoolselt panustada lausa hommikuni, kuni silmapiiril hakkas paistma massimeedias viimasel ajal küllaltki suurt tähelepanu saanud saare siluett. Saar, millel elutsevad/pesitsevad hiidkilpkonnad oli Hoppeti saabumise hetkel taas just suutnud oma pinnale vastu võtta 300 musta mandri kodanikku, kes õnnetult sattusid mootoririkkega alusega just sellesama saare lähedale, kui nende veesõiduvahend hakkas uppuma just siis, kui toredad kalurid õnneks lähedal sattusid olema.

Kaluritele muidugi tulusam äri, kuid…

Saarerahvas aga on meeldivalt südamlikud ning positiivselt abivalmid. Tüüpilisest itaallasest erinevalt olid kohalikud ilma suurema kisata ning enam/vähem proovisid inglise keelega midagi purssida. Eks seda nõuab ka muidugi meeletult suur NATO vägede personali kohalolek. Kohalikku masinaparki võib iseloomustada herr Vernik`u sõnadega: „Mõnest masinast kohe õhkub maskuliinsust!!!“  seda veel kleebise ning lisatulede tuunitud versioonis.

Saarele kauaks ei jäänud ning edasiliikumine jätkus juba järgmisel päeval. Olime ikkagi ajast sõltuvad, kuigi eelmise päeva vana laine veel kiigutas. Seepärast sai kurss muudetud läbi Sitsiilia läänepoolseima saare Marettimo, kus tegime ühe pisikese peatuse, ilmaolusid arvestavalt.