Arbatax'i sadam.

Saabumine Arbatax`i sadamasse, 1. augustil, oli meil kella 19.00 peale rihitud. Paigas, kuhu enne pole elu toonud, on päris keerukas leida 30 meetrisele purjelaevale koht kai ääres ja maabuda seal veel minuti pealt. Sadam VHF 09 kanalil otsustas laevale Hoppet vastu saata erkpunase särgiga kaimehe, tänu kelle aktiivsele kätega vehkimisele jäid meie eksirännakud naaberbasseinidesse ära.  Sildusime 19.01 otsejoones parema poordiga, meid tervitav rahvamass, ca 40 inimest, välgutas fotokaid ning rõõmsalt tümpsus vahuveini avamise saluut kaamerate surisemise saatel. Peale suurema tuhina möödumist proovisime laevale elektrit saada ja ennäe imet, juba 5min. pusimise järel oli kaldavool ühendatud, mispeale sammusin sadamakontorisse saabumist vormistama. Sedapuhku oli leti taga kaks temperamentset itaallannat, kellest üks suutis ka inglise keeles suhelda ja juttu jätkuski kauemaks... Selgus, et paraadkoht kuhu, "Hoppet" sildus, tuleb homme vabastada (kas pühapäeval Itaalias keegi midagi üldse liigutab, jõudsin kogemustele põhinedes mõelda). Siis jagati "Hoppetile" välja WC ja dušši võtmed - teatasin, et pardal on 11sailorit, saime 5 võtit, mille vastu loovutasin 50EUR deposiiti. Üllatusena ulatati ka kollased ja hallid prügikotid, vastavalt plastiku ning orgaanilise sodi tarvis, hohoo ....

Esimene hommik Arbatax´is on pühapäev ja viskame pootsmaniga villast, et kes täna pannkoogid teeb. Kapten turtsub ja kuna Coldrexid kõik ammu kasutatud, siis söödan talle kohaliku apteegi soovitatud Forben 100-d, aga nohuga on lihtne reegel - nädal tablettidega või ilma, tulemus on ikka sama ...

Tutvusin ka kohaliku sadama dušširuumidega ja süsteem oli selline, et paned magnetvõtme lugerisse ja see loeb sealt iga kahe sekundi tagant kolm senti, kasutad sa vett, või mitte…

Väikelinna ekskursioon annab aimu umbes Kärdla suurusest asumist ja pisike „Supermerkado“ on ca. 400 meetri kaugusel. Tee peale jääb õnneks ka kohvik-baar, kus hea vaade ja terrass seedri puude varjus. Kell 17.00 kogunevad kohalikud punasärgid (sadama tegelased) Hoppet`i parda äärde ja teatavad, et nüüd tuleb teise kohta liikuda. Ajan põõnava kapteni üles (sorry) ja vantsime paarsada meetrit pikki ujuvkaid uut sildumiskohta üle vaatama. OK. Asume ümber ja ongi juba öö.

Uue päeva kenal palaval hommikul, kell 10.00, on teki temperatuur +49,7C ja kell 12.00 +52,4C päikese käes, varjus ca +34C. Särk seljas hakkab ihu külge kleepuma. Proovime prügi ära viia ja ongi täitsa p….s, osa pardalolijaid pole enne prügi sortinud ja seega peale vintskete vandesõnade ilutulestikku lööb pootsman käega ja sammub sirgelt laeva tagasi sorteerimata prügiga.

Arbatax on korraldamas miskit elektroonilise muusika festivali sarnast üritust ja tänavatel liigub igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Hoppet teeb Jerzu linnakese inimestele päevasõitu, 21 inimest saame pardale võtta, kuna päästeparv on 25le. Tulemuseks on 20 inimest pardal. Kella 9.00 asemel saame sadamast otsad lahti antud 10.10 ja neljaliikmeline pere peab maha jääma. Sõit läks hästi ja oli näha, et rahvas seda nautis. Tegime peatuse maalilise kalju juures ja ca 15m türkiissinises vees, mille juures mere põhja oli selgesti näha. Mõõdusime ka kummalistest väikesaartest I Dell`Ogliastaiza`st.

Paigaldasime uued signaallambid ja ära sulanud massilüliti vahetasime välja. Mõõdan sillateki temperatuuriks päikese käes +65,3 C ja paljajalu siin seista on väga krõbe. Varjus on teki temperatuur +39,6 C. Hoiame päikesepoolsel tekil katted peal ja lihvime reelinguplangud ning naagelpingi, lootuses, et saame homseks ka kaks/kolm korda lakitud. Paremas poordis on päike mõnes kohas vaigu välja küpsetanud ja Hiinamaalt pärit Prantsusmaal elav fotograaf üritab vaigutatud kleiti sügavkülmas vaiguvabaks nõiduda (ma küll ei tea, kuskohast sellised ideed tulevad, internetist vist). Kuid herneste ja ubade vahel kleidiga kohtuda tundus kuidagi kohatu… aamen.

Uus päev, taas kuumus, uued väljakutsed... Päeva trip sai täna palju ladusam, kui eelmine, sest 1 tunnist hilinemist õnnestus ¾ võrra vähendada. Seltskond tore ja teeme ujumispausi samas kohas, kus eelmine kord.

Tere, esmaspäev, 10. august. Tänaseks on plaanitud õhtune väljasõit ja lõuna paiku peaks pardale ilmuma uus kokk koos seitsme näitlejaga. Kokk toob küll kolm kärutäit sööke, mis inimketi abil kambüüsi jõuab, aga ise pardale ei jää. Need näitlejad, kes endid nüüd sisse möllisid, võitlevad Udu`ga linade pärast, aga kõik laheneb ja projekt võtab omaks, et linade pesu on nende maksta.

Õhtu saabudes saabub ka midagi erakordset. Päris vihm ja selline, mis ikka vihma mõõdu välja annab, nagu kapten ütles. Esimese hooga katame elektroonika ja peale käterättide leiavad omale kohad ämbrid, sest kapteni kajuti laest tuleb korralikult sorinaga vett sisse. Väljas paugub ning välgud ida suunal lähenevad Arbatax`i sadamale, kahe epitsentriga tuult kütab hooti juba 18m/s ja lõpuks saab ka väga fanaatiline tähevaatlussõitu korraldav itaallane aru, et täna lõbusõitu ei tule. Pidu korraldatakse trümmis ikkagi ja müdistamist jätkub poole ööni.

Hommik on meeldivalt karge ja leitsak jääb mitmed tunnid hiljaks, põhjasuunalt lähenevad lauspilved katavad päikese ja mitme kuu jooksul on see vahelduseks päris mõnus. Ja siis saame ikka korraliku suure saju kätte. Õhtul anname otsad lahti ja alustame sõitu Olbia suunas.

11. august 2015

 Esimene tüürimees, Juss Maltalt