"Päiksetõus
on Vahemerel,
aland
päev me laevaperel."[1]
Selle tuntud ja armastatud luuletaja värsiga teen
lõpuks algust oma blogikirjutamisega.
Et ma seda vaatamata paljudele lubadustele
enne teinud pole, on seletatav asjaoluga, et hämmastavalt lihtsalt kaovad alati
peale laevatulekut kõik mõtted ja kavatsused, mis maal olid tehtud tegemiste
kohta laevas. Kuid elu on ilus ikkagi. Ja need paganama elamused on nii
kangesti sus kinni ja tahagi, et neid kohe kogu maakerale saaksid kuulutatud.
Hommikul toimus peale päikesetõusu veel ka
delfiinide paraad siin meres, nii nad mulle rääkisid. Veel tähtsamaks
sündmuseks peeti vööripeldiku ummistumist ja sellest veel tähtsamaks ummistuse
kiiret likvideerimist tubli meeskonnaliikme poolt.
Hoppet on tubli ja ilus laev. Oleme saanud
kaunis tugevat tuult, mis laeva on igat erinevat nooti nagisema pannud, see on
olnud eriline laulupidu. Eestimaa rahvale laulupeod istuvad, peaks äkki
järgmise tormi ajal lindistama ja laulukaare jaoks ära sättima, küll oleks uhke
kuulata. Osadel teeks see kindlasti südame pahaks ja paneks ka oksendama, kuid
see võlu käib asja juurde, olekski nagu 3D. Ma armastan seda laeva ja olen
kangesti tänulik kõigile, kes on oma panuse andud laeva ehitamisel ja hilisemal
putitamisel.
Sest ta annab midagi, mida ei saa mitte
kuskilt mujalt. Igaüks, kes siin olnud, lahkub laevast paremana ja targemana.
Kas ka rikkamana, see sõltub vaatenurgast.
Käisin vahepeal ujumas, laev peeti korra kinni
ja trapp välja. Vesi on täpselt paraja kraadiga. Paras kraad tuleb timmida ka
sellele maitsvale veinile, mis siinkandi asulates müüa on. Retsept on lihtne,
päeva väiksematel tundidel peab olema gaseeritud vee osakaal suur ja mida
suuremaks numbrid kella peal muutuvad, seda väiksemaks vee osakaal. See jook
annab vitamiine ja tõstab vajadusel ka tuju.
Süüa saab üldiselt ka. Rahvas jagatakse
erinevateks toimkondadeks, iga päev peab keegi midagi tegema. Kui aga tõuseb
sobiv tuul, siis peab kõik see mees laevatekile jooksma ja taglase kallal
askeldama hakkama, nii nagu meeskonnaliikmed parasjagu käsu annavad. Hoppeti
kaheksa purje ülessaamiseks kulub üks tubli pool tundi, mingeid
elektroonikanuppe siin ei ole. Lõbu on aga eriti laialt, kui peab ankrut
hiivama. Ankrupeli on üks vähestest Hoppetil säilinud vanu osasid (hiidlaste
tehtud) ja kõik hirmasati hindavad selle kallal tegutsemist. Vähemalt esimesel
korral. Hiljem püüavad kõik ankruhiivamise ajal viidata oma haigele põlvele või
puusale ja püüavad oma koiku suunas ära joosta.
Aga mis siin ikka pikalt lobiseda, kallis
blogiraamat. Lähen tekile, et jälle saada mingi laevategevuse käigus veel
ilusamaks ja paremaks inimeseks. Lisaks peame hakkama uurima, kus asub Nizza
jaanituleplats, sest homme on Jaanilaupäev ja kuskil peame oma sõnajalaõied
üles leidma ja üle lõkke ka hüppama. Aga enne veel tervitan kõiki sõpru, kes on
minuga siin koos aega veetnud ja tänan koosveedetud aja eest. Minu kummardused,
varsti kindlasti trehvame jälle.
Kas igatsen koju? Muidugi! Elame laeval küll
ju ka ametlikult Haapsalus, kuid seal kaugel kodus on ometi palju väga kallist.
Sadatuhat tervitust!
No comments:
Post a Comment