Malaga-Nice 9.6-21.6

09.06-20.06.2015 Malaga-Ibiza-Mallorca-Barcelona

Puulaevaseltsi meeste retke kokkuleppimata reeglite kohaselt jäi sellel etapil juhtunud uskumatud ja imelised seiklused osaliste endi mälestustesse. Kajastamist ja ümberjutustamist on oodata tsenseerimata kujul seltsi üldkoosolekul ning puulaevnike järgmistel retkedel osaliste heietusi kuulates. Kes ridade vahelt lugeda oskab, saab ammendava ülevaate ka seltsi majandusaasta aastaaruandest ning laevnike memuaaridest aastakümnete pärast. Loomulikult olid puulaevnike seiklused nagu ikka värvikad ja erakordsed ka retke teele jäänud kohaliku rahva jaoks - nii et igat masti antropoloogidel ja muudel huvilistel on võimalik nii täna kui ka tulevikus tutvuda seltsiliste teele jäänud sadamalinnade kõrtsidesse, rahvamuusikasse ja eriti raamatukogudesse talletunud ja talletuvate pärimuste ja legendide kaudu kaugelt põhjamaalt pärit puulaevnike vägevate ja vahvate seikluste ning suure- ja laiajooneliste tegudega.

21.06 Barcelona-Nice

Laev lasi otsad lahti planeeritud ajal kl 10.00 paiku. Ees siis pikem ülesõit, ligi 240 miili Nizzani. Barcelona sadama jättis Hoppet selja taha pannkoogilõhna saatel. See tähistas ka laeva meeskonna jaoks sümboolselt puulaevaseltsi meeste tormilise ajastu lõppu laeval.  Neil meestel lihtsalt pühapäeva hommikul taoliseks sentimentaal-romantilis-nostaligiliseks gurmaanluseks mahti ei olnud. Uus sats siis jätkuvalt mehine, kuid vähem karvane, higine ja sisult feminiinsem – kokku 21 meid munsterrolli kantud, seitse neist kandsid maa peal veel naisenime.  Pardale jäi eelmise satsi puulaevnike vaid käputäis ja needki on näidanud hämmastavat ja kiiret ümberkohanemisvõimet ülejäänud seltskonnaga. Muutuste avangardis on ilmselgelt väljapuhanud ilmega, tõsistesse teadusraamatutesse süvenenud professor ja aariaid laulev ning Barcelonas laevale laekunud järeltulijaid usinalt kantseldav reeder. Meeskonna arvestuse kohaselt oli see siis kuues pühapäevahommik pannkookidega. Järelikult siis seitse pühapäeva hommikut juba kilulinnast saati teel oldud. Koos puulaevnike lahkumisega on laeval taastunud ka kindel kord, tervislikud kombed ja regulaarsed kellaajad. Rääkimata muutunud rõhuasetusest Vahemere palavust leevendava veinijookide kvantiteedilt kvaliteedile. Ilmselt taoline vaheldus laevale meeldis, sest kohe esimesel päeval sai uus sats pea kõik ära proovida. Alustuseks saadi kätte kursile ette jäänud suuremat sorti delfiin. Tõsi küll, õhku täis ja kilest, kuid see-eest püüdis Nicke ta välja paljaste kätega. Eelmise satsi puulaevnikud teadupärast professinaalsetest lantijatest, maailmaklassi varustusest ja pidevast ponnistamisest hoolimata  ei saanud kätte kalamaimugi. Delfiini väljapüüdmise ürituse raames otsustati korralda ka supluspeatus ja korraldati isegi korralik ujumismaraton ümber laeva. Siis tõusis ka veidi tuul, mis võimaldas meeskonnal uuele satsile diiselpurjetamise asemel päris purjekoolitust korraldada, kõik purjed üles tõmmata ja pea õhtuni täispurjede all ka liikuda. Öö tuli imeilusa tähistaevaga. Vastu ööd jõudsime ka Golfe du Lioni nimelist lahte ületama asuda elik siis päris avamerele. Sellega kaasnes siis esimene võimalus mõnedele öisematele ülevalolijatele esimesi päris delfiine nii parda kõrval kui vööris laevaga kaasa ujumas näha. Mis peaasi – laev ei loksu, kõigil meel veel ülev. Kokkuvõttes ilus ja paljutõotav algus sellele etapile.

Indrek Raudne