20-22. mai, Zeebrugge, Belgia - Brest, Prantsusmaa

 In english please see below

20. mai said kõik sadamatoimetused tehtud, vajalikud asjad varutud ning lahkusime juba enne lõunat.  Merel olemist sai nüüd mitmeks päevaks, vaid ehk Brestis väike peatus punkerdamiseks. Lainet jagus ja Hoppet vappus, kuid meid see enam ei morjendanud. Poisid jätkasid ammu antud ülesannet punuda purjede kaitseks valmis korralik mating – laeval slängina kutsume neid ka kassideks. 

Olgu need lained ja päike nii kuis juhtub, kuid üht me soovime ja kirume alati üheskoos, nagu üks madrus nördinult ütles – oleme kui vastutuulelaev. Hakkas tekkima tunne, et seilame vales suunas. Stabiilset pärituult me veel kohanud ei olnud. Võitlesime muudkui vastu tulevate hoovustega ja purjed jäid nukralt kahvli ja poomi vahele kinniseotuks. Mootor jauras ühtlasel mürinal, samas kui meie igatsesime vaikust, mis valitseb, kui laev liigub edasi purjede all. Kütust aga kulus rohkem kui muidu, nagu oleks mõni kopsakas morsk end meile külge haakinud. Zeebruggest väljasõidule järgneval hommikul õnnestus meil siiski püüda pisut pakstaaktuult, harutada lahti purjed ja lülitada välja mootor, kuid üsna peatselt tuul pöördus ja purjed hakkasid laperdama, ei olnud kasu ka tihttuule püüdmisest ega selles pautimisest. Jätkasime liikumist mootorijõul. Laeval oli tunda üleüldist nördimust. Asjad justkui ei edenenud ning meeskonna närv oli pingul. Kuigi päikeseline taevas sinas oli Hoppetil üks pilvine päev.

Pilved õnneks pisut taandusid, kui märkasime taamal veepinnal vilkuvat punast tulukest. Hoppeti nina keerati ümber, asi tundus liialt kahtlane, et ükskõikselt mööduda. Sõna levis kiirelt ning kogu meeskond kogunes tekile uudistama. Jõudsime lähemale ning kõigi murelikele nägudele ilmus lai muie – vilkuv tuluke osutus punaselt päikeses säravaks õhupalliks. Korjasime pallinartsu pardale ja jätkasime teekonda, nüüd me teame kuhu lähevad põgenenud heeliumiõhupallid.

21. mai algas minujaoks kell 2 öösel vahikorraga, olin õhtul salamisi tellinud endale selge tähise taeva. Vaade oli vaimustav, ühel pool kumasid Prantsusmaa ning teisel pool Inglismaa tuled, meie kohal aga kõrgus tähtedest pungil Linnutee – olime La Manche väinas. Tüürisin tund aega ning andsin siis rooli üle vahipaarilisele, viskasin sarnaselt teise madrusega tekile selili ning vaatasin kuidas Hoppeti mastid varjuliste siluettidena uhkelt öise taeva poole sirutusid ning kuis sealt kõrgelt aeg ajalt tähti alla pudenes. Sama päeva tipphetk oli meil täpselt kell 17.26.41 kui ületasime nullmeridiaani. Kogu meeskond kupatati tekile, kõik kogunesid navi ümber ja jälgisid põnevusega pisikest täppi ekraanil. Õigel hetkel kogu seltskond juubeldas – oli ka põhjust. Hoppet on tulnud kaugele ning lisaks temale ei ole nii mõnedki meist selles punktis varem olnud. Kapten andis loa teha auring ning vahimees keeraski õnnelikult rooli. Meist jäi järele vahuselt kaarduv jälg mereveepinnal. Järgmisele päevale plaaniti väikest peatust.

Minu jaoks on tegemist selle reisi viimaste päevadega. Ees on veel vaid Biskaia ületamine ning 29ndal peame juba olema Lissabonis - seal lahkuvad laevalt Merekooli poisid ning ka mina ja üks madrustest. Hoian kõvasti kinni igast alles jäänud päevast ja hetkest. Asudes Tallinnast teele arvasin, et kuu aega on pikk aeg – eksisin rängalt. Teadsin ma seda juba varem, et mu hing kuulub merele, kuid iga korraga, ühe enam, jätan endast midagi maha ega saa seda enne tagasi kui olen jälle kord lainetel seilamas.  Hoppet aga on omale hammustanud suure tüki mu südamest, tundub, et nii tal kombeks ongi.

Nullmeridiaanil - Meridian of Greenwich

Hetk purjede all - A moment under sails

Poisid punuvad matingut - Boys working hard

20-22 may

After all the chores in the harbour got done and the necessary equipment gathered, we sailed out. Now a few days on the sea was ahead of us.The boys from the Maritime school had a duty to continue with finishing the rubbing paunch which will be put up to protect the sails. No matter the waves and the sun, we wish for one thing only, as one of the sailors said, it is like we are on the upwind ship. It is like we have chosen a wrong direction. We still have not had any downwind. We were fighting with the currents coming against us and the sails stayed untouched. The engine roared even though we wished for the quiet which comes while sailing under the sails. Fuel consumption had gone up like there were a big walrus hanging on to us. Although the upcoming morning after leaving Zeebrugge we managed to catch some quartering wind and use sails, but soon the wind changed and it did not even work sailing by the wind or to tack. We continued under engine. There was a hint of despair on the ship. The crew was nervous, nothing quite worked out right that day. Even though the sky was blue with sunshine, there were clouds on Hoppet’s board.

The clouds fortunately drew back a little when we noticed a little red blinking light in the water. This was too odd to ignore so we turned back and took a look. The word spread fast and the whole crew was finally on deck. When we got closer all the worrying faces turned to smile – there was a bright red balloon in the water blinking in the sunlight. We picked the ball up, now we know where all the escaped heliumballoons go to.

21^st may started at 2 am for me in watch. I had secretly ordered a clear sky with stars and it became true. We were in La Manche channel and the view was mesmerising, there was glow of lights from France on one and from England on the other side and the Milkyway right in between high up above. I steered for an hour and then gave the wheel over to my watch partner. I copied one of the sailors and lay back on the deck to see how the dark silhouettes of Hoppet’s masts rose high to the stars and the Milkyway dropped a star or two. The highlight of the same day was exactly at 5.26.41 pm when we crossed the meridian of Greenwich. All of us gathered up on the deck, looking at the little spot on the screen of the navigation system. When the moment came everybody cheered and they had reason for it. Hoppet and most of us have never been on that place. The captain gave a permission to make a full turn in honour of the event. We left a foaming circle behind us on the water. Next day promised a little stop in Brest to bunker the ship.

For me, these are the last days of this trip. We still have to cross the bay of Biscay and on the 29^th we have to be in Lisboa where the Maritime school boys, me and one other sailor say goodbye to Hoppet. I hold on tight to every day that is still left and appreciate every moment. When we set sail in Tallinn, I thought that a month is a long time, but I was very wrong. I knew before that my soul belongs to the sea, but everytime I leave something behind and don’t get it back until I am sailing again. Hoppet, though, has taken a big part of my heart, it seems that she is doing this a lot.