16-18 mai: Amsterdam, Holland - Zeebrugge, Belgia

In english please see below.

Hoppet Amsterdamis oli üks kontrastsemaid pilte, mida ma selle reisi jooksul näinud olen. Kaunis kahemastiline puitlaev, graatsiliselt libisemas mööda linna räpaseid kanaleid. Massiivsed sillad kõrgusid tõstetuna ja inimesed kai peal pildistasid, lehvitasid. Oli tunne, nagu oleksime võrreldes Kieli kanaliga, kus iga teine alus oli ajalooline laev, niimoodi meeldivalt ära eksinud. Samas jällekord sattusime silduma kaunite, vanade, ajalooga majade vahele - sarnaselt Kielile, kui Hoppet sildus täpselt sama koha peal, kus kunagi oli olnud keisri enda jaht. Meil lihtsalt vedas - üsna peatselt peale linna sisenemist, leidsid kapten ja tüürimees meile koha kesklinnas ja meid võttis vastu hea huumorimeelega asjalik sadamakapten. Üheskoos meisterdasime kai ja laeva vahele paarist prussist ja saepuruplaadist koosneva trapi, sest meie enda trapi kolmest meetrist ei piisanud ja kohalik oli igati abivalmis. Peagi oli õhtu, söödi ja mindi linna jalutuskäigule.

Kuigi Amsterdam on üks omamoodi linn, mida võib avastama jäädagi, ei olnud meil mahti päev läbi linna vahel luusida. Laevalt oli juba välja saadetud luure, mis kiirelt tuvastas pesupesemisvõimalused ja prügipaiga. Pesulasse tassiti kahe prügikotitäie linu, selle töö peale läks vähemalt paar tundi. Meil oli kindel plaan sama päeva õhtul välja sõita, vaja oli vaid hankida veel gaasi toidutegemiseks ja siis punkerdada laev enne kanali lüüsi minemist. Needki tööd said kenasti korda aetud.

Pannkoogipäeva hommik. Kui neljapäeval hakkab laevas liikuma sosinaid pannkookidest, milleni omakorda on aega veel kaks päeva, tuleb pühapäev ümber nimetada pannkoogipäevaks. Sest pannkooke peab saama, olgu see siis merel või sadamas. Olime ettevaatlikud, kui möödusime tankerite ankrualast - kambüüsi kohal olev skylight oli avatud ning pannkoogilõhn võis meelitada ligi teisi laevu. Esimene hunnik pannkooke hingati sisse uskumatu kiirusega, oli imeilus päeva algus. Mõnus loks merel, heleroheliselt helendav vesi ja rõõmus päike kruvisid kõigi meeleolu üles. Siiski üks kurvastav asjaolu ujus ruttu pinnale – pidime uuesti sadamavarju otsima, et esmaspäevaks lubatud tormi eest turvaliselt peidus olla. Hoppet ei ole laev, mida mäsleval merel lõhkuda ja Hoppeti praegused jungad on veel liialt noored, et neid karmide oludega reenata. Läkski nii, et vaevu oli lõuna söödud kui sildusime Belgias, Zeebrugges.

Belgia tervitas avara kuningliku jahisadamaga. Ajalooline saaga jätkus, sest seekord sattusime silduma kungingale kuuluva jahi kohal. Oli igati sobiv aeg ja koht võtta ette vajalikud tööd laeval. Kiirelt otsiti välja kõik tööriistad, värvid, pintslid. Hoppeti kere värvimise taustaks kuulasime mõnusaid mälestusi pootsmanilt, kes rääkis oma töistest kogemustest varasemast ajast - kuis tema vähemalt kolm tonni värvi on pintseldanud ühe laeva küljele ühe lepingu jooksul. Nüüd oli meie jungadel omakorda aeg koguda taolisi kogemusi. Hoppeti kere sai kauni uue valge kuue, kõik vaskosad poleeriti ning aknad pesti puhtaks. All trümmis sai korrektselt üle värvitud kajutite uksed ja seinad. Mitte kedagi ei premeeritud linnaloaga enne, kui tööd lõpetatud ning töökoht korras. Hoppetil valitsev ühtsusetunne on eriline nagu Hoppet ise. Hoolimata suurest kogusest füüsilisest tööst, ei olnud laeval näha ühtki viltust nägu. Päevad on olnud erinevad - on olnud vedelemist ja vaikust, puhkust ja hea ilma nautimist. On ka olnud hoogsat tööd, mis muusika saatel hoolega ja rõõmsalt teostatud. Kokku peaks saama palju vaheldust ja häid mälestusi.

 Sadamast sadamasse, laeval on aega mõtisklusteks. Mina olen sellel teekonnal olnud järjest vaid kaks nädalat, kuid tunnen end juba täiesti lahti rebituna oma igapäevaelust (meeldival moel). On keeruline end seadistada tavaliste töiste tegemiste lainele või mõelda argiseid mõtteid. Ma vaid kujutan ette, kui raamivabalt elavad siis need inimesed, kellele merelolek ongi igapäevaelu. Olen alati arvanud, et sellised tõsised merekarud peavad vist olema tohutu silmaringi ja ülihea suhtlemisoskusega, et asjad sujuksid erinevates sadamates, erinevate inimestega suheldes alati hästi. Kindlasti see nii ka on, kuid tean nüüd, et selle kõige juures on ilmselt tegemist ka väga suure sisemaailmaga. Sest erinevaist paigust ja nurgatagustest mandrite vahel seigeldes tuleb palju mõnusaid kogemusi, eredaid hetki ja kauneid mälupilte, mida jagada on vist võimalik ainult nendega, kes seda omakorda kogenud on, et mõista selle tegelikku ulatust. Kuigi mereteed on ainsad teed, mida mööda saab kõikjale, on üks tõeline mereinimene merel just merelolemise pärast.

 Hüvasti Amsterdam - Goodby Amsterdam

 Inimesed sillal Hoppetit uudistamas - People on the bridge looking at Hoppet

 Amsterdami sillad - Bridges of Amsterdam

Varsti saab pankooki - Pancakes coming up

 Tööriistakastist on seibid otsa saanud - Toolbox, we are out of "seibid" 

 Hoppetile valgemast valgem - whiter than white for Hoppet

 Hea tulemus - Good job

 Töine päev - Busy day

…

16-18 May: Amsterdam, Netherlands – Zeebrugge, Belgium

Hoppet in Amsterdam is a picture with one of the biggest contrasts that I have seen on this trip. A beautiful wooden ship with two high masts gracefully sliding through the filthy canals of the city. Massive bridges raised and people taking pictures or waving on the quays. Comparing to the Kiel canal, where every second ship which passed us was historical, it seemed like now we had got lost a little bit, in a good way. Although we docked in between historical houses, like we did in Kiel, where we stayed exactly on the same place where used to dock the emperors yacht. We were just lucky, right after entering to the city, the captain and the 1^st mate found a good place to stay. A nice harbourmaster welcomed us with kindness and good humour. Together we built a new gang way, cause ours was too short. It was already evening and the crew went to take a walk.

Even though Amsterdam is a city which you can keep discovering, we did not have a chance to lurk around the colourful streets. A spy was sent out to gather information about laundry and garbage. All the linens where put in two big garbage bags and taken to the laundry. Washing them took a few ours. We had a plan to move out the same evening, as soon as we got gas for cooking and bunker the ship before entering the lock of the canal. All the chores got done nicely.

The morning of the pancake day. If there are whispers about pancakes two days before getting any, then Sunday should be renamed into pancakeday. There must be pancakes no matter if we are on a sea or in a harbour.

We where careful while passing by the anchoring area of big tankers, the skylight was open and the smell of pancakes could have invited other ships to turn on our direction. The first big pile of pancakes got breathed in very quickly, it was a beautiful morning. A nice swinging on the waves, a green bright water and a cheerful sun brought up everybodys mood. But sad news became real soon – there was another storm coming on Monday and we had to return to a harbour for shelter. Hoppet is not the kind of ship, which could be turn apart on the stormy sea, and our ship boys are too young to be trained in such harsh conditions. So it went that right after lunch we entered Belgium, Zeebrugge.

Belgium welcomed us with a wide open royal yacht harbour. The saga continued for us and this time we happened to dock right on the spot of the king’s yacht. It was a good time and place to do all kinds of maintenance jobs. Quickly the crew brought out all kinds of tools, paints and brushes. While we were painting the side of the ship, the boatswain told stories about his own experience, like how he had used at least three tons of paint on one ship during one contract. Now it was time for our ship boys to collect their own experiences. The ship got a shiny new layer of white paint, allt the copper parts were polished and windows where cleaned. Down in the hold all the doors and walls of the cabins were repainted. No one had a city pass before the chores were finished. The feeling of unity on Hoppet’s board is uniqe. Even though there has been so much fysical work, there has not been any frowning face. The days have been different, there has been quiet time and leisure and also good flow of work with music playing on the background. It should be a bouquet of good experiences and nice memories altogether.

Going from harbour to harbour there is time to think. I have been on this journey only for two weeks now, but I already feel totally disconnected from everyday life. It is hard for me to think about work or other usual things. I can only imagine how borderless is the life of those, to whom being on the sea is the everyday life. I have always thought that a real sea man has a very wide horizon and good communicative skills. But now I know that there is also a great inner world. Going trough so many different places and far away corners and with every other day on the sea comes a lot of bright moments and colourful memories. To share these is probably possible only with those who have experienced it themselves in order for them to understand what it really means. Even though the sea ways are the only ways which reach everywhere, the real seaman is on the sea for the being on the sea itself.