In English, please see below
Seega ees sõitu üle 200 miili. Albaaniasse me sisse keerama ei hakanud (kiire oli) ja võtsime kursi Corfule. 27nda varahommikul tuhlasime laevas ja otsisime Kreeka lippu, mis Tallinnast kaasa oli võetud. Teisest lipukotist see lõpuks välja tuli ja varahommikuse vahi ajal kaunil päiksetõusul heiskasime valli Kreeka lipu - olime kohal! Miile, mis laevakiilu alt meie sihtkohamaani Kreekani läbi käinud, on palju tuhandeid, kapten lubas ükskord maha istuda ja natukene statistikat kirja panna. Alustasime kodumaalt sõitu juba rohkem kui aasta tagasi.
Seega alles kümnendik Odüsseiast. Kui mõne päeva pärast sõitsime mööda Ithaka saarest, siis oli üsna kirjeldamatult eriline tunne. Kunagi koolipõlves loetu, mis tundus täiesti kättesaamatu ja kuskil muinasjutumaailmas, ongi nüüd enda käeulatuses ja osa iseenda Odüsseiast!
Aga ruttan juba ette. Corfu Gouvia Marina võttis meid vastu superilusa ilma ja superkülalislahkusega. Sadamakontoris piirivalvuritega pabereid korda ajades (üsna kiire ja probleemideta protsess) astus sisse kontorisse ka üks sakslasest purjetaja, kes tuli vabandades teatama, et nad ikka Kreekast ära ei lähe. Uurisin miks ja ta selgitas, et nende algne plaan oli minna Horvaatiasse, kuid paljud olid nende plaani maha laitnud. Selgitas, et need, kes seal jahtidega käinud on üsna väsinud igasugu maksudest, trahvidest, naljakast asjaajamisesekultuurist ja kõrgetest hindadest... Peab ütlema, et see polnud meil mitte viimane kord sadamates sellist juttu kuulda.
Esimese tõestuse saime kohe ka. Samas sadamas oli meile kaimaks ligi kolm korda väiksem kui oli näiteks Splitis! Otsustasime jääda kaheks ööks, et esimesel päeval veidi kohaneda ja teisel päeval teha korralik tutvumine Corfuga. Samal õhtul läksime linna peale veidikene öise eluga tutvuma. Kuidagi helge on see kreeklaste suhtumine elusse ja ausalt öelda on see kaunis nakatav (või on see viiese Metaxa süü?). Meie, kes oleme harjunud asjade pärast ikka muretsema, peaksime vast veidi tihedamalt seal Kreekas käima ja nägema, et ka raskel hetkel on elus väga palju ilusaid momente, mida hinnates oskad saada üle igasugusest jamast. Juhul muidugi kui ainult tahad. Meiesugustele teeb juba see siirast rõõmu, et igal pool kasvavad viljapuud, kust võid rahumeeli noppida sidruneid, apelsine, mandariine või mingeid muid vilju, mis on vist nende eelmiste ristsugutis, igaljuhul maitsev ja korralik vitamiinipomm.
Järgmisel hommikul visandas Malta Juss, kes Corfuga eelnevalt tuttav, pisikese plaani, kuhu minna. Rentisime ühe auto ja mitu rollerit ja ATV-d, et vaadata ringi veidi mägedes, külades ja kindlustes. Üsna raske on sõnades seda päeva kirjeldada, las pildid teevad oma töö. Igaljuhul soovitan minna, meie seltskond "minu pere ja muud loomad" arvasid, et see oli selle kogu sõidu üks lahedamaid päevi. Päeva lõpuks jõudsime mäe otsa, mille nimi on Pantokrator. Tervitused!
Õhtul jalgpallifinaal ja öösel uuesti teele. Sihtkohaks määrasime saare nimega Kefallonia, mis asub Ithaka saare kõrval. Eesmärk: linnaga veidi tutvuda ja varusid täiendada ja täiendada ka meie endi ridasid - meiega ühines Sonia, kes tuli kohale kogunisti Inglismaalt.
Kreekamaa jätkas meid oma üllatamistega, päevatasu, mis meid küsiti kai ääres seismise eest oli veelgi langenud. Küsiti 12 eurot - ja meie ei hakanud isegi tingima. Ilm oli ka väga soe ja sõbralik ning kindlasti võimendas ka kohalik maitsev vein üldist helgemeelsust. Nii et üks kena ja viisakas eestlasest noor neiu, kes laeva juurde tuli ehmatas kohe üsna ära, sest rõõm näha võõras kohas kaasmaalast on suur ja helgemeelsusest tulnud tervitused olid kindlasti veidi liiga kõvahäälsed. Õnneks ta ikka sai aru ja kogus end ning talle sai tutvustatud laeva jne. Öösel väljasõit Pilose poole, katta kuskil 100 miili.
Peatus Piloses ei tulnud pikk, kuna head kohta seismiseks polnud. Veidikene seisime mingi praami koha peal, mis pidi varsti saabuma. Rahvas käis kiiresti poes ja meiega suhtles pikalt keegi piirivalveametnik, kes tahtis mingeid pabereid ja lubas kontoris oodata. Kui meie laeva ohvitserid nende paberitega kontorisse jõudis oli juba see piirikas läinud ja kedagi ei huvitanud ka rohkem, niikuinii pidime kohe edasi minema.
Muuseas, alles hiljem kui Hoppet oli juba kuskil 3 nädalat Kreekas ringi seigelnud, tuli välja, et ka Kreekas on olemas oma vignettataoline paber. Sinna peataks igas sadamas tempel löödama ja see peab siis arvestust liikumiste kohta ja on ka maksukogumine. Kui võrreldes Horvaatiaga oli see jälle kuskil 10 korda odavam ja ega seda eriti kuskil ei viitsitud küsida ka.
Kuid edasi Monemvasia poole, jälle katta üle saja miili. Millega siis sisustada neid tunde merel kui ei ole parasjagu sinu vahikord roolis või kambüüsis. Selleks on igasugu vanu võtteid, näiteks sai peale Pilosest väljasõitu sest õhtust pisikene estraadiõhtu. Vana madrus Udu rääkis, kuidas meremehed unistavad, et nad on keegi lavatäht ja teistele räägivad oma unistuslugu liikudes kuulsa muusika rütmis. Meile jutustasid oma lood mitu kuulsat tegelast ja kohapeal loodud spetsialistidest koosnev zürii andis esimese koha Shakirale, kelle suur osa kostüümist oli tehtud laeval alati defitsiitsest ja kallist materjalist - tualettpaberist.
Maikuu viimasel päeval jõudsime Monemvasiasse. Võike armas kohakene, siit oli kindel plaan õhtuseks Kapteni grilliks liha leida. Sadamaga muret polnud, keegi ütles, et siin võib seista küll, eks pärast keegi läbi tuleb ja räägib meiega. Pärast pisikest rännakut linnas, leidsime ka lihakarni, mis oli muidugi pikaks lõunaks suletud. Ukselolevale telefoninumbrile keegi ei vastanud. Aga õnneks möödus keegi kohalik, kes meie murest aru sai ja helistas kohe müüjale, kes pidi saabuma mõne minuti pärast - ja oligi nii. Liha käes, kohe laevale marinaadi tegema. Siis tuli ka sadamatöötaja ja vormistas meie seisutasu - 12 eurot ei üllatanud enam kedagi. Õhtul toimus kail Kapteni grill, kapten ise keerutas omaenada poolt marineeritud liha vardas ja kõik olid rahul. Nii rahul, et Malta Juss tõi isegi kitarri välja ja kena eestikeelne lauluviis kõlas sumedas Kreekamaa öös üle vee. Ja öösel jälle väljasõit.
Järgmisel päeval toimus midagi erakordset, peale ca kolmteist kuud kestnud rännakuid jõudis Hoppet Ydra saare juures pikkuskraadile E 23° 31´ 38´´, mis on sama, mis Hoppeti kodusadamal Haapsalul. Oleks ju suisa patt siit lihtsalt niisama üle kihutada, kuidagi tähistama ometi peab. Värskenduseks korralik ujumispaus ja siis vana hea potiheide.
Kes veel ei tea sest alast midagi, siis lühikene tutvustus:
Võistlejad on reeglina kõik laevas viibijad ja vabal valikul võib endale panna võistlejanime. Eesmärk on heita kambüüsist seks otstarbeks laenatud keedupott üle parda vähemalt 2 meetri kaugusele nii, et see ära upuks. Igal osalisel on lisaks proovikatsele kolm ametlikku katset. Tegemeist on väga ülla ja traditsiooniderikka alaga, suhtumine peab olema väärikas ja asjakohane. Võitja on laevas väga lugupeetud. Ja tervitused kaugest Kreekast linnulennul Haapsalu linnale oma ilusate promenaadide ja valgete daamidega!
Ja siis jälle sõit. Hommikul vara olime kohal, kõikse see mees tänu Kreeka päikesele saanud nagu plaanitud ilusti pruuniks teiseks juuniks. Elefsina sadamas oli veidi nukker tunne küll, seltskond oli jõudnud saada väga hea klapi, aga SUURED TÄNUD VÄGA LAHEDA SELTSKONNA EEST ja eks järgmisel korral jälle. Juuni ja juulikuu on Hoppet teatrirahva käsutuses, kuid juba 1. Augustil ootab ta uusi seiklejaid pardale, kes soovivad sõita Valletasse Maltamaal, kuhu jõudma peab 10. augustiks.
Tähtede säras, laulu saatel, laev jõudis Elefsina randa
Hommik saabus, uus päev oli aland, laev seati korda.
Rahvas lahkus, üles Olümposele sammus.
Sealt paistis meri, kuid seda ainult kaugelt.
 |
| Kreeka lipu heiskamine - Hoisting the Greece flag |
 |
| Kreeka lipu heiskamine - Hoisting the Greece flag |
 |
| Kreeka lipp mastis - Greece flag up on the mast |
 |
| Corfu |
 |
| Corfu |
 |
| Potiloopimisvõistlus - Throwing the pot |
 |
| Kapten Ain Hoppetil - Captain Ain on Hoppet |
 |
| Udujutlus Pantokraatori mäe otsas - Udu's stories on top of Pantokrator mountain |
 |
| Kaart saare külastamiseks - Best directions |
 |
| Kreekas saab tänaval apelsine ja mandariine korjata - Picking oranges |
So we had to travel over 200 miles. We did not turn to visit Albany, but headed for Corfu. On the morning of the 27th, we searched the whole ship and found the Greece flag, which had been travelling with us since Tallinn. Finally it was found from the second flag bag and during the early morning watch, while the sun was rising, we hoisted the flag - we had reached the destination. There has been thousands of miles underneath our keel before reaching Greece, captain promised to write down some statistics one day. We started the whole trip already a year ago.
So only a tenth of Odyssey. When we sailed past Ithaka island few days later, it felt especially nostalgic. What once was read about in school and totally not reachable and seemed more like a fantasy land, was now right there next to us and part of our own Odussey.
But I am heading forward too quickly. Corfu Gouvia Marina greeted us with wonderful weather and great hospitality. While we were managing paperwork in the marina Office (which was a quick and professional procedure) a German sailors stepped inside and made an apology about not wanting to leave Greece yet. I then wondered why and he explained that they had planned to travel to Croatia but everyone had suggested against it, due to very complicated system of taxes, fines and paperwork which eventually always costed a small fortune. I have to say it was not our last time to hear that opinion in a marina.
We had our first proof right there. The same marina costed us three times less than a in a smaller marina in Split. We decided to stay for two nights, to adapt with the first one and then look around Corfu on the second day. On the same evening we headed out to explore the night life of the city. It seemed to us that life of the Greek is full of sunshine and lightness, (or was that the fault of the 5er Metaxa). We, who have been used to worry all the time, should visit Greece more to see that even on the hard times there are beautiful moments and life is good, and appreciating this you can get over every trouble. In case you want to, of course. Already the fact that there are all sorts of fruit trees everywhere, starting with the oranges, mandarines, lemons or the mix of those, and you can pick them right there is very exciting for us. the next morning our boatswain, Malta Juss, who had visited Corfu before, draw us a map of places which should certainly be visited. So we rented a car, many scooters and an ATV to look around the mountains, villages and fortresses. It is quite hard to describe all that with words, let the pictures do their own work. Anyway I suggest to go and explore Corfu, as our company - the whole family and other animals - said that this was one of the greatest days of the trip. In the evening we had reached a mountain which is called Pantokrator (similar to a famous band in Estonia). Greetings!
The soccer finals later and then heading forward during the night. Our next destination was an island called Kefallonia, which is situated next to Ithaca island. Our idea was to explore the island and gather some supplies, also welcome one more person on board - Sonia, who came from England.
Greece continued to surprise us, the day rate for staying on the quay had gone even lower. They asked only 12 euros and we didn’t even think of bargaining. The weather was very warm and we were greeted with warmth and a good local vine made it all even brighter. So that a young Estonian woman, who was passing by and visited us, was even a bit frightened to find such good cheering and loud welcoming of a own countrywoman but luckily she gathered herself when we introduced the ship for her and she adapted well. At night we had to head towards Pilos, covering about 100miles.
Our stop in Pilos was not long as we couldn’t have a good spot to stay in. We waited on a place where a ferry was soon coming to. Some of us went shopping and we talked to a coast guard official who said something about paperwork and promised to wait for us in the office. Once our crew reached the offie, the coast guard had left and nobody else cared for our papers so we left it at that and headed off.
Afterwards we found out that there is some sort of a vignette paper which should collect stamps from every port in Greece so that the officials are able to track you and then collect the taxes. But even that system, compared to Croatia, was 10 times cheeper and mostly we were not asked for that paper either.
But moving forward to Monemvasia now, again over 100 miles. So what to do during those endless hours on the sea, when its not time to be in the watch behind the steer or down in the galley. There are many old ways, for example starting from Pilos we had our own little variety show. Old sailor Udu told us how sailors dream of being a famous star and they tell this dream to others while moving themselves by a known song. We heard the story from different performers and created a jury out of local handful specialists. The winner was Shakira, who had the costume mostly made of the most precious and important material on the ship - the toilet paper.
On the last day of May we reached Monemvasiasse. A lovely small place. We had a certain plan to find meat here for the late night Captan Grill. The was no worries with the marina, someone just told us that it was ok to stay here and that he would soon return to speak with us some more. After some adventures in the city we found the meat shop, which was of course closed for siesta. Nobody answered on the number which was left on the door of the shop. But fortunately, some local who was passing by understood our grief and called the owner of the shop, who then arrived within minutes. Once we had our meat we headed back to the ship to prepare some marinade. Then arrived also the marina officer who checked our stay for - no surprise there anymore - 12 euros. In the evening we organised the long waited Captain Grill, captain himself grilled the meat which he prepared and everybody were satisfied.
So satisfied that Malta Juss brought out his guitar and played some Estonian music, which sounded well over water in the Greece night. And we left the marina at night.
The next day something extraordinary happened, after about 13 months of adventures, near the Ydra island Hoppet finally reached the longitude of E 23° 31´ 38´´ which is exactly the same as Haapsalu has in Estonia, and it is Hoppet’s home. It would have been a real sin just to pass it by, we had to celebrate somehow.
A little swim for refreshment and then our good old throwing of the pot.
Who still doesn’t know the game, then heres a shot introduction. The competitors are usually those who are on board and everybody is free to choose their competing name. The purpose is to throw a pot, which is attached to a line and is borrowed from the galley, at least 2 meters away and sink it. Every competitor has three chances. It is considered a very proud sport and it must be taken with full seriousness. The winner will earn the respect of everybody.
Then greetings to Haapsalu to all of her promenades and white dames from Greece with love. And then sailing again. Early in the morning we had reached our destination and had suntanned all thanks to the Greece sun. It was a bit sorrowful In the Elefsina marina, we had to say goodby to all who had grown to like each other and get along well, but big thanks to the wonderful company, until next time! In June and July Hoppet is among with the Theatre people but already the 1. of August we will wait new adventurers on our board to travel to Valletta, Malta for the 10th of August.
We reached Elefsina with the sound of music and the stars giving light.
Good morning, a new day, lets get the ship in order, right away
We said good by, people headed up to Olympos, with joy in their flight
they saw the sea from there, but only from far, far away.
No comments:
Post a Comment