Hoppeti ülesõit Valetta-Split II osa - Hoppet's crossing Valletta-Split II part.

In English please see below.

Eesmärk oli jõuda hiljemalt laupäevaks Splitti. Arvestades keskmiseks kiiruseks 6 sõlme, siis selle vahemaa katmiseks läheks umbes 3 ja pool päeva, seega mingeid vahepeatusi ei saanud me endale lubada. Ilm oli alguses väga soosiv, kohe väljasõidul puhus soodne tuul ja meeskonna ühisel pingutusel purjed üleval ja kui Mart oli mastis käinud olid topslidki tuules - laev sõitis uhkelt täispurjes. Elutargemad muidugi tegid juba panuseid, et kui kõik purjed üleval, küll kohe tuul vaibub nagu ikka. Ja nii see ka oli... Kuid ainult viivuks, sest siis hakkas puhuma kena tuuleke uuesti ja Hoppet tegi purjede all oma ilusad 6 -7 sõlme. Ja niimoodi kaunis pikalt. Vist midagi kaheksa sõlmega keegi rääkis, et oli ära fikseerinud.

Huvitav oli jälgida kui kiiresti inimesed pardal unustasid elurütmi 8-17. Elu laevas kulgeb sootuks oma rütmi järgi, kõik tegutsesid ja puhkasid vastvalt oma vahikorrale ja kuidas parasjagu hetk tundus. Kambüüsi võtsid oma hoole alla Meelis ja Kristi, kes tegid inventuuri proviandi osas ja koostasid menüü kuni reedeni. Syracusast ei õnnestunudki värsket liha leida ja pidi saksa lihakonservidega läbi ajama, lisaks oli muidugi makarone, kartuleid ja õnneks ka veel Eestimaalt kaasa tulnud Salvesti supid ja kapsas ja salatid Tervis ja Toome. 

Tegemist ja nokitsemist laeval jagub. Esiteks on ülimalt oluline laev jooksvalt korras hoida, lisaks pisemad remondi ja täiendamisetööd. Aga muidugi jätkub alati ka ilusat jõudeaega, et merd, oma kaasavõetud raamatut või head seltskonda nautida. Aegaajalt tekkisid laeva eri kohtadesse erinevad lõbusad seltskonnad, kes arutasid Itaaliast kaasa toodud veini juures maailmas toimunud kentsakate ja vähemkentsakate asjade üle. 

Päevast sai õhtu ja sellest omakorda öö. Reisi algul veel kaunis nirakas kuusirp oli jälle tiba priskemaks läinud. Muidu oli öö rahulik ja ilma vahejuhtumiteta, püsisime graafikus ja hommikul vaatasime, et olime isegi veidi ees ja tekkis lootus, et vast saaks Splitist lõuna pool isegi kuskil jalaga maad katsuda. 

Üheks eriliseks meeskonnaliikmeks oli seekord laevameister Lasse, kelle käe all Hoppeti kere renoveeriti. Tema ja teised kõik, kes töödel osalesid, võivad oma töö üle uhked olla, Hoppet on saanud nüüdseks tunda üht ja teist ja igast katsumusest auga välja tulnud. Lasset võis tihti tabada üksi mõtisklemas ja erinevaid detaile uurimas. Sai ka kokku lepitud tuleva aasta talvel talgutööde korraldamine, et läbi viia regullarsed hooldustööd puidust laevas. Enne lõpeb põrgust tuli, kui puulaevas töö!

Veel üheks eriliseks meeskonnaliikmeks oli vahepeal välja ilmunud üks jänes, keda munsterrollis polnud. Maad näha polnud, kui äkki ilmus meil laeva üks lind, kes muidugi kõigis elevust tekitas. Arutati, mis lind see olla võib, keegi ei teadnud. Ja niikaua kui pole rähn või kormoran, pole ka midagi hullu. Lendas ringi, otsis kohta ja siis jälle kadus, kuigi maad näha polnud kuskil. Arvati, et see võib olla tavaline joonia rohevarblane.

Vahikorrad, söögikorrad, laevatööd, taglase ja kere naginad, juba päris korralikult päevitunud meresõitjad ja lõbus meekonnatunne ongi märksõnad, millega päev jälle öösse läks. Vaatamata tuulekiiruse kõikumisele olime edenenud päris hästi ja öösel pidime saama ümber saapakontsa ja jõudma Aadria merele.

Jõudsime ka. Ja ilm läks neljapäeval kaunis tuuliseks. Tegelikult oli meie jaoks huvitav ja uudne jälgida, kuidas ta kogu aeg muutus. Tuul tõusis ja järsku jälle vaibus. Tihti toimusid muudatused iga paarikümne minuti tagant. Igaljuhul öösel vastu reedet hakkasid messiruumis juba taburetid lendama ja otsustati muuta kurssi, et ei peaks sõitma niiväga külglaines. Reede hommikul olime jõudnud Aadria mere idarannikule ja alustasime saarestiku vahel ilusat sõitu põhja poole - Splitti. 

See oli üks kena päev, mägede vahel sõit ei ole Läänemere rahvale just igapäevane asi. Päeva lõpuks saime veel ilusa kingituse päikeseloojangu näol, mille muutis suisa romantiliseks kitarrikeel ja viimane allesjäänud Itaalia vein.

ETA oli umbes 12 öösel ja üsna selleks ajaks me Splitti ka jõudsime. Kuna laev oli proviandist kaunis tühi, olime saanud Pekka ja Uduga kokkuleppele, et nad ootavad meid värske söögi ja joogiga kail. Juba vahetasime tervitusi ja neelasime pilkudega nende kaasatoodud kraami ja hakkasime juba otsi viskama kui raadiost kutsuti Hoppet piirivalvurite kai juurde... 

Ega valikut polnud. Rutiinne kontroll kestis rohkem kui 2 tundi, saime muidugi ka kohe trahvi (et ei teatanud ette, et saarte vahel sõidame!!!) ja pidime üllatuseks suure raha eest lunastama Vignetta, mis - olgu teadmiseks kõigile, kes tahavad Horvaatiasse purjetama minna - on eelmisel aastal kinnitatud maks alustele, kes tahavad selle maa vetes ringi liikuda. Turism on selle kandi suurim ja vist isegi ainukene sissetulekuallikas;)

Aga lõpuks saime kohale, rõõm ilusast ülesõidust oli suur ja ega keegi vaatamata hilisele kellaajale magama ei kippunudki. 

Sest muljetamist oli hommikutundideni.
Kaasreisija

Tavaline joonia rohevarblane - The regular ionian green sparrow

Lasse

Mõnus meeskond - A happy crew

Mart sätib topsleid - Mart adjusts the top sails

Our goal was to reach Split lately on Saturday evening. If we considered our average speed to be mourned 6 knots then we counted that covering this distance would take at least three days so we could not afford any stops. The weather at first was very suitable, we had a favourable wind and among with the crew we hoisted all sails, Mart even climbed the to the top of the mast to hoist the topsails - we continued our journey with the ship proudly in full sail. Of course, those of us who had more experience already made some bets about how the wind would hold as it usually disappears the moment when the sails get up. And so it went this time also.. But the wind came back very soon and Hoppet reached it’s good 6-7 knots under the sails and quite a long way like this. Someone even mentioned seeing 8 knots under the sails. 

It was interesting to see how people forgot the usual from 8 am to 5 pm rhythm. The life on the ship has it own pace, everybody moved and rested according to their watch hours and what it felt best. Meelis and Kristi took care of the galley, making and inventory about the sea stores and making a menu for the week. We didn't manage to find fresh meat from Syracuse so we had to manage with the german can food with macaronis, potatoes and of course luckily we still had some salads and soups from Estonia, mostly salad Tervis and Toome

There is enough to do on the ship. Mainly it is very important to keep order at all times, and then there are smaller repairs and maintenance needing to be done. Surely, there is also enough time to enjoy the life on sea and the good quality of the company. From time to time, different parts of the ship filled with different groups of people who discussed the more and less peculiar things of the world having the Italian vine as a refreshment. 

The day became evening and it turned into a night. The moon which was quite thin when we started our journey had grown bigger. The night was calm, without any incidents. We kept our schedule and noticed in the morning that we are even a little ahead, which made us hope for a nice lunch time to look around the land on the south of Split. 

This time our very special member among the crew was Lasse, under who’s supervision were done most of the renovations on Hoppet. He and all others who took part on those works can be very proud, as Hoppet have survived all hardships with honour. Lasse was often found deep in thoughts,looking at different details. It was agreed to organise ship-raising all together for the regular maintenance on the next winter. The hell will freeze up before the work on a ship will end. 

Another special guest on board was a rabbit who weren't count in when we left. And suddenly a bird appeared when we didn’t even see the land anymore. Everybody was excited of what kind of bird this could be or where had it came from. Nobody could recognise it really, but as long as it was not a woodpecker or a cormorant it was alright with us. It flew around the ship, looking for a place and and then disappeared as it had came. It was considered to be a regular ionian green sparrow. 

Watch times, feasting, working on the ship, the creakily rigging and sun burned sailors and the feeling of fun company were some of the keywords with which the day went by again. despite the unstable winds we had sailed well and during the night we were about the reach over the heal of the boot to the Adrian sea. 

And we did. The wind picked up speed on Thursday. It was actually very interesting for us to notice the changes in the wind. They usually came in every 20 minutes or so. Anyway, on the Thursday night the chairs started to fly around in the galley so we agreed to change the course not to be affected that much of those side waves. For the Friday morning we had reached the eastern coast of the Adrian sea and we started to head north in between the beautiful archipelago to reach Split.

It was a beautiful day. For the northern people it is not so every day business to sail in between the mountains. In the end of the day we got a nice present as the sunset came among the sounds of guitar music and the taste of Italian vine. 

Our ETA was approximately at midnight and so it went, we reached Split. As the ship was almost out of sea stores we had an agreement with Udu and Pekka that they would be waiting for us with dinner and drink on the quay. We already exchanged greetings and ate their bringing with our eyes as we started to throw the lines when suddenly Hoppet got called to the quay of the border guard….

We did not have any choice. The routine check took more than 2 hours and surely we already got a fine for not telling ahead that we were sailing between the islands, for our big surprise we had to pay the fines for Vignetta - which is also for information for all other sailings vessels, who want to move around these waters - we had to pay for the licence to be there, as tourism seems to be the biggest and probably only income for the country there. 

Finally we reached our destination. The joy of the trip was great and nobody went so sleepy even though it was very late already…

.. as there was a lot of impressions to share. 
Passanger